Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Karibu, Kenya! Ühinenud Piibliseltside kirjastajate kokkutulek Nairobis

10.05.2019 | , | Rubriik: Ühiskond

Jaan Bärenson (vasakul) ja Mart Rannut Nairobis enne jumalateenistust. 3 x Jaan Bärenson

Ühinenud Piibliseltside (UBS) järjekordne kirjastamisalane kokkutulek korraldati veebruari lõpupäevil Keenia pealinnas Nairobis. Nagu kaks aastat tagasi eelmisel kokkutulekul Berliinis, oli ka sel korral kohal Eesti Piibliseltsi esindus.

Kokkutulek algas avapalvusega, mis peeti hispaania, prantsuse ja inglise keeles. Järgnes tervitus kohalikult Keenia piibliseltsi peasekretärilt, kes oli lausa oma koori kaasa võtnud. Viimane kõlas küll koledasti, kuid see-eest hoogsalt. Aafrika kombe kohaselt algas sellele järgnenud avadinee saladusliku aukülalise pooleteisetunnise ootamisega. Oodatuks osutus Keenia asepresident, ja ootamine tasus end ära: riigimehel oli asjalik sõnum.
Nimelt oli tema saatus vägagi emotsionaalselt Piibli ja selle tõlkimisega seotud: kui Piibel tõlgiti tema kogukonna keelde, siis sai tema isa sellest nii puudutatud, et muutis oma suhtumisi ja lubas lapsed kooli. Seega tajub see mees vägagi hästi, mis elu tal oleks olnud ilma Piiblita – ehk kuskil külas, varbad mullased, igapäevast toitu muretsemas. Oma kõnes tõotas ta, et riik paneb piiblitõlkele õla alla ja kõik vähemused (neid on kokku 47!) saavad oma keeles Piiblit lugeda.

Hommikupalvused täis ülistust
Iga konverentsipäev algas hommikupalvusega, kus ülistasid Nairobi Pan-Aafrika ülikooli noored. Ülistus oli tõeliselt fantastiline: professionaalsus, musikaalsus, head hääled ja pillimänguoskus, ennekõike aga pühendumine ülistamisele. Ligi pooletunnine hilinemine käib muidugi kohaliku kultuuri juurde, planeeritud algusajal veeti alles juhtmeid.
Ühel hommikul oli ülistusjuhiks laiemaltki tuntud ülistusmuusik Reuben Kigame, kes on lapsest saadik pime, käitumiselt väga tagasihoidlik ja märkamatu, kuid ärkab elule just klahvpillide taga ülistades. Tema muusika on tõesti mõjuv, näiteid leiab ka veebist.
Huvitav oli kuulata kohalike pastorite lugusid misjonäridest. Tundub, et traditsioonilise misjonäri roll vajab nüüdisajal ümberkujundamist. Üks kohalik pastor märkis, et misjonärid on järjest enam muutunud professionaalideks, ennekõike hariduses ja tervishoius: õpetavad kirikus ja koolis, mõnikord külastavad kodusid ja söövad koos pererahvaga, misjonäridest arstid teevad head tööd haiglates.
Enamik sotsiaal- ja haridusülesandeid on antud üle kohalikele võimudele ja kirikutele, kes misjonäride üle rõõmustavad. Samas on tekkinud nurin: hea teenindamine ei asenda elu kogukonna sees, välismaa misjonärid ei saa nii omadeks. Tundub, et tänapäevased kultuurierinevused on siiski põhilisteks eristajateks: kurdetakse väärikuse vähese austamise, kriitilise suhtumise ja usalduse puudumise üle.
Jutt muutus arusaadavamaks, kui selgus, et misjonärid nõuavad aruandlust raha kulutamise kohta ning mitmete dokumentide täitmist, see aga kohalikku kultuuri ei mahu. Muide, mõningad hõimud on leiutanud selliste aruandluse jaoks korraldatud ja nende meelest mõttetute seminaride kohta lausa eraldi sõna, mis asjatut kokkutulekut tähistab.

Kuidas tõlkida?
Piiblitõlge oligi mitmete äri, meediat ja kirjastamist käsitlevate ettekannete kõrval üheks konverentsi peateemaks. Siin probleeme jätkub, nt Jumala loomistöö puhul ei ole paljudes põliskeeltes olemas üldnimetusi, nt linde ega roomajaid, seetõttu tuleb öelda, et Jumal lõi kana, tuvi, kotka ning siis saab lugeja aru, et siia kuuluvad ka linnud üldiselt.
Probleem on ka isikuliste asesõnadega (mina, sina, tema jne), mis mõnes keeles sõltuvad sellest, mis asend inimesel on: kas ta on pikali, püsti või istuli või hoopis liigub. Kui keegi palvetab või kirjutab, siis võib asend olla tuletatav, aga kuidas on siis, kui keegi lihtsalt loob, näeb või ütleb nagu Jumal maailma loomisel?
Inupiaki keeles on jälle liikumisverbidega (reisima, teele asuma jmt) keeruline, nt kadunud poja loos: kas noorem poeg lahkus isa juurest jala või kaameli seljas? Seal üldine liikumist väljendav sõna (nagu eesti keeles minema) puudub, aga Piibel täpsemalt liikumist ei kirjelda.
Kui eesti keeles on meil mineviku jaotus suhteline (üks tegevus võib eelneda teisele), siis mõningate Ladina-Ameerika indiaanikeelte puhul erinevad mineviku vormid sõltuvalt absoluutsest ajast vastavalt sellele, kas sündmus toimus eile, kuu aega või kümme aastat tagasi, Piibel aga täpset määrangut tihti ei anna. Millist vormi siis kasutada?
Probleeme tekitavad ka abstraktsed sõnad nagu halastus ja armastus, eriti viimane, mida maailma keeltes esineb küllaltki vähe. Muide ka eestlastel on vastav sõna ilmselt paar tuhat aastat tagasi alggermaani keelest laenatud. Sellisel juhul tõlgitakse see tegusõna abil, nt A armastab B-d. Kahjuks ei ole see iga kord võimalik, tuletagem meelde kasvõi Pauluse ülemlaulu armastusele (1Kr 13)!
Tõlkija peaks olema nii teoloog, lingvist kui piiblitõlke spetsialist, kõik sama ülikonna sees. Selliste inimeste leidmine enamiku suuliste väikekeelte oskajate seast on ilmselgelt võimatu ning seetõttu tuleb tõlkijate nappe oskusi aktsepteerida ilma lõpptoote kvaliteeti kahjustamata. See tähendab, et suurem töö tuleb teha tõlkijaid juhendavatel UBSi konsultantidel, kes ise tihti vastavat keelt ei valda.
Tõlke kvaliteedi kontrollimiseks kasutatakse tavaliselt nn tagasitõlkimist, kus mõni teine tõlgib juba tõlgitud materjali tagasi projektijuhi keelde. Mõnikord piisab ka lihtsast kõva häälega ettelugemisest, et märgata, kus tõlkijal hääl värisema või nägu punetama hakkab, ning siis on põhjust vastavad kohad üle kontrollida. Ka tehnika pakub siin abi: uuel Paratexti tõlkeprogrammil on funktsioon, mis jaotab tõlke sõnad vastavalt algoritmile lähtekeele sõnade alla. Siis on võimalik märgata ootamatuid hälbeid, kus midagi puudu või üle.

Piibel on pidevas muutuses
Vägagi sisuka ülevaate Ühinenud Piibliseltside arenguloost esitas selle arendusdirektor Terje Hartberg. Suuremate murrangutena viimase poole­saja aasta jooksul tõi ta välja aastal 1966 ilmunud esimese dünaamilisel/funktsionaalsel tõlkel põhineva Uue Testamendi Good News for Modern Man.
Tegelikult oli see mõeldud vähese keeleoskusega lugejatele-kuulajatele, kel emakeeleks hoopis mõni teine keel (algselt tekkis vajadus Ladina-Ameerika indiaanlastele hispaaniakeelse teksti selgitamisel), ülipopulaarseks on see muutunud aga laste ja noorte seas. Kümme aastat hiljem järgnes kogu Piibli tõlge vastavate tõlkeprintsiipide alusel.
Oluline oli ka koostöö katoliku kirikuga: aastal 1968 lepiti Vatikaniga kokku ühtsetes tõlkepõhimõtetes, neid täiendati 1987.
Seoses Piibli tõlkimisega uutesse keeltesse käivitati aastal 1972 ka vastav kirjaoskuse programm. Nimelt ei saa iga kümnes täiskasvanu lugedes aru, millest tekst räägib, st tal puudub funktsionaalne kirjaoskus. Tavaliselt piirdub oskus leida tekstist vajalik sõna või ühend, nt hobune või kohv koorega, aga Piiblist arusaamiseks on vaja rohkem. Selle arendamiseks korraldataksegi vastavaid ühislugemisi jm tegevusi.
Aastal 1980 toimus pööre ka kirjastatavate piiblite vormis: turu-uuringud näitasid, et lugejad eelistavad piibleid kommentaaride ja märkustega, mitte vaid puhast teksti. Samuti on UBS hakanud levitama apo­krüüfidega piibleid, mis eelnevalt poleks tulnud kõne allagi.
Viimase aja suurematest ettevõtmistest mainis Hartberg Piibli mainekujundust (Bible advocacy), mis ei tähenda lihtsalt Piibli levitamist ja promomist, vaid ka selle selgitamist ning ühiskonna heaks tööle panemist, et vähendada vastasseise ja vägivalda ning tervendada nii kogukondi kui ka üksikisikuid.
Maailmas väheneb küllaltki järsult pabermeedia ja raamatute müük. Piiblite levitamine on samuti languses, kuid oluliselt paremas seisus. Näiteks Brasiilias levitatakse igal aastal seitse miljonit piiblit, võrreldes meie kolme tuhandega Eestis. Samas on ligi neli tuhat keelt (enamik!) veel üldse ilma piiblitõlketa, vastavaid keeli kasutavad rahvad moodustavad küll vaid kümnendiku inimkonnast.

Konverentsikõrvast ka
Keenia elu ja olme erineb meie omast palju. Väljas jalutamas käia pole mõtet: kõnniteid praktiliselt pole, saab vaid tolmuseks. Ostukeskuses on hinnad kõrgemad kui meil, kommid on kõik Euroopast toodud, mis meilgi müügil. Ka riietega on sama lugu. Raamatutest on poes põhiliselt Inglismaalt toodud õpikud. Raske on leida midagi, mida kaasa osta.
Pühapäeva hommikul käisime kohalikus kirikus. Sattusime rühma, mis külastas kohalikku baptistikogudust. Kahtlemata oli see üks Nairobi paremal järjel olevaid kogudusi: jõukas piirkonnas (ja seetõttu ingliskeelne), ligi paar tuhat liiget, kellest üle poole ka tavapühapäeval kohal. Siis on kaks hommikust koosolekut, mis tähendab ülistust, kõnet ja eestpalvet suures saalis (800 kohta), lisaks samaaegset pühapäevakooli telgis neljas vanuserühmas koolieelikutest põhikooliõpilasteni (kuni 13 aastani), kokku 300 last, ning veel eraldi noorteteenistust paarisajale noorele.
Kui lastetöö käis põhiliselt töölehtede põhjal, mida siis seletati, värviti (lisaks magus snäkk) või vähe vanemate puhul küsimustele vastati, siis noortekoosolek käis ülistusbändi vedamisel kõva mürtsuga. Kokku on koguduses tööl kuus pastorit, kaheksa diakonit, kolm haldustöötajat. Ega igapäevases töös suurt vahet meiega polegi, ainult küttekulud puuduvad. Kogudus ja selle kiriku parkimisplats aina kasvavad, sest autod ei mahu enam ära.
Külastasime ka Keenia piibliseltsi: kaks suurt maja linnakeskusest kaugemal, üks on ladu, teine kontor, kus töötab mõniteist inimest, lisaks vabatahtlikud ja joru ajav laulukoor, keda teist korda kuulda ei taha. Keenias on kasutusel 67 põliskeelt, piiblitõlked on tehtud 21 keelde, tegelikult tahetakse põhiliselt ingliskeelseid piibleid (põhikoolis on kasutusel Good News, gümnaasiumis Revised Standard Version).
Iga õpilane ostab endale selle ise, täiskasvanud eelistavad suahiilikeelset tõlget, hõimukeelseid kikuju, maasai jt tõlkeid kasutavad vaid vanurid. Seega kui keegi keskealine või noorem ostab sellise piibli, siis kindlasti mitte endale, vaid vanematele.
Samas ei tohi ära unustada suurt pilti, kus kaks kolmandikku on kirjaoskajad, mõnes kaugemas piirkonnas aga vaid kümnendik. Suahiili on tänavakeel ning seda lugeda ja kirjutada eriti ei osata, dokumente selles riigikeeles ei koostata. Ilmselt kaovad hõimukeeled suurelt pildilt lähiajal, sest koolilapsed linnades enam neid keeli ei oska, kuigi osa hõimukeelte kõnelejaid on rohkem kui eesti keele rääkijaid.
Keeleteadlased arvavad, et enamiku keelte viimane kõneleja on juba sündinud, lähiajal muutub keelte väljasuremine massiliseks. See nõuab ka piiblitõlgete kavandamisel avatud meelt. Olgem valmis!
Jaan Bärenson,
Mart Rannut

Pildigalerii:

pühapäevakooli tunnist võttis osa rohkesti lapsi.

Jaan Bärenson külastas Keenia Piibliseltsi.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)