Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Karantiin, haigused ja teoloogia

08.04.2020 | | Rubriik: Ühiskond
Kristus kui apteeker (u 1630), õlimaal. Plötzini evangeelne kirik. Repro

Pandeemiaid on ennegi olnud ning ilmselt tuleb edaspidigi. Kogu aeg on muidugi arutatud ka nende põhjuste üle. Juba Vanas Testamendis mõisteti neid ka jumaliku karistusena inimestele: Deuteronoomium 28 toob välja, et „kui sa ei kuula Issanda, oma Jumala häält, ei pea hoolsasti kõiki tema käske ja seadlusi, siis […] Issand nakatab su külge katkutõve, kuni see lõpetab sind sellelt maalt, mida sa lähed pärima“. 

Selliselt on epideemiatel olnud väga pikka aega ka teoloogiline mõõde, haigusi mõisteti nii keha kui ka hinge vaevadena. Ei ole mõtet ravida üht, jättes ravimata teise. Haigetele kirjutati välja rohtu, aga ka pihti ning keskajal kirjutati isegi arstiteaduskondade statuutidesse sisse pihi kasulikkus ja vajalikkus edukaks raviprotsessiks. Kirikuisa Augustinus kasutab rohkesti Christus medicus’t ehk siis Kristuse kui arsti metafoori ning see muutub keskaja jooksul üha populaarsemaks. Üldiselt ei nähtud vaimuliku ja meditsiinilise ravimisviisi vahel vastuolu ning häda korral rakendati igaks juhuks mõlemat.

Muidugi oli mõningate haiguste ja inimeste moraalse käitumise seos selgem kui mõne teise puhul. Nii näiteks saadi hiliskeskajal üsna kiiresti aru, et süüfilis kandub edasi seksuaalse läbikäimise teel ning seda haigust peeti vastavalt tulenevaks kuuenda käsu vastu eksimisest (peccatum contra sex­tum). Katoliiklikus ja luterlikus arvestuses on kuues käsk see, mis keelab abielu rikkuda. Kui süüfilis oli sellisel moel pigem üksikisiku käitumisega seotud karistus, siis epideemiad nagu katk olid seotud laiemalt kollektiiviga. Küsimus oli niisugusel puhul pigem ühiskondlikus süüs ning ravi pidi olema samuti ühiskondlik. 

Katkuga seostati eelkõige uhkuse pattu ja sellest tulenevalt määrati ka ravi. Praktilise poole pealt tähendas see karantiini, mis on oma olemuselt suuresti religioosne kontseptsioon, aga toimib samavõrra ka meditsiiniliselt. Sõna tuleb itaalia keelest (quaranta giorni) ja tähendab „neljakümmend päeva“, mille jooksul õhutati inimesi elama nagu mungad kloostris – palvetama, pidama mõõdukust, hoiduma teistega läbikäimisest. Nagu teame, kestab ka paastuaeg, mis meilgi parajasti käes, täpselt nelikümmend päeva. Karantiiniga seoses anti inimestele lühikesi ja praktilisi juhtnööre. Nii ütleb järgnev distihhon:

Haec tria tabificam tollunt adverbia pestem,

Mox, longe, tarde, cede, recede, redi.

Neid kolme pea silmas, et vältida katku vaeva,

kiiresti tegutse, mine kaugele, tule aeglaselt tagasi.

Kuigi tänapäeval ei soovitata oma elukohast eemale reisida, siis muus osas (reageerida kiiresti ning olla mitmekordselt ettevaatlik) võib ka praegu nende nõuannetega päri olla. Katkuepideemiate alguses pandi tähele, et haigestus ja suri ebaproportsionaalselt palju vaimulikke, kes võtsid vastu pihti ja sooritasid viimset võidmist. Üsna kiiresti saadi aru, et need toimingud pigem levitavad haigust ning varsti jäeti karantiini ajal ära ka jumalateenistused ja pihti võeti vastu ainult läbi akna, nii et inimesed jäid oma kodudesse. 

Mõistagi tekitas selline terviseameti käsk ka vastuolusid kiriku ja terviseameti vahel (magistrato di sanita), kuid üldiselt peeti sellest korraldusest kinni. Samas helistati kirikukelli tavalistel aegadel edasi, et kõik inimesed oma kodudes saaksid jumalateenistuse ikkagi kaasa teha. Niiviisi toimus teenistuse ülekandmine inimeste kodudesse juba sel ajal. Muidugi ei järginud ka tollal kõik ühtviisi kuulekalt rangeid karantiinireegleid, nagu me võime lugeda Boccaccio „Dekameronist“.

Kuna meditsiin on jumalik ja Kristus ise on arst, siis tähendab see, et igale haigusele annab Jumal ka ravi. Keskajal mõisteti arsti ja vaimuliku abi väga erinevana sellest, mida oli pakkuda nõidadel ja mida sai teha nõidusega, ning posimisega haiguse ravimist karistati karmilt. Sisuliselt tähendas see ametlikult sanktsioneeritud tervenduspraktikast kõrvalehiilimist, mis oli üks mittevaga ja nurjatu käitumine. Nõiduse abil ravimine või siis määratud karantiini-vagadusest kõrvalehoidmine võis ju põhjustada uut ja veel karmimat kollektiivset karistust. 

Selles mõttes võib kindlalt öelda, et keskajal ja varauusajal usuti inimese agentsust maailmas rohkem kui mõned tänapäevased arvajad seda teevad, väites, et inimene ei saa teha midagi ei kliimasoojenemise ega muu ülemaailmse häda põhjustamiseks ega selle peatamiseks. Keskaja kontekstis peeti sageli maavärinaid, üleujutusi või epideemiaid kuidagi inimese poolt põhjustatuks ning see tähendas, et teatava vagadusega on võimalik neid samamoodi ka ära hoida. 

Uskuda, et me midagi teha suudame, on väga oluline – ka kesk- ja varauusajal toodi mitmel pool välja arusaama, et kui haige heidab meelt, siis oli surm vältimatu. Seda võib nimetada ka platseeboefektiks, aga ka tänapäevased uurimused näitavad, et sellel on üllatavalt suur mõju. Erialakirjanduses on hakatud seda nimetama mittefarmakoloogiliseks mehhanismiks, teisisõnu usuks ravi toimesse. Kui te ei usu, siis te ei püsi. Kui karantiinis näha vagaduskäitumist haiguse ärahoidmise tarvis, siis võiks mingisugust sorti kollektiivset karantiini kliima suhtes nimetada kliimavagaduseks, mis võib-olla samal moel suudab lõplikku karistust ära hoida.

Meelis Friedenthal,

teoloog ja kirjanik

Avaldatud Tartu ülikooli usuteaduskonna blogis.

Kasutatud kirjandus:

Allen, John. Synopsis Medicinæ: Or, a Summary View of the Whole Practice of Physick … by J. Allen … Translated by Himself from the Last Edition of His Latin Synopsis, with Very Large Improvements. London: John Pemberton, 1733, lk 83–105.

Arbesmann, Rudolph. „The Concept of ‘Christus Medicus’ in St. Augustine“. Traditio 10 (ed 1954): 1–28.

Langum, Virginia. Medicine and the Seven Deadly Sins in Late Medieval Literature and Culture. The New Middle Ages. New York: Palgrave Macmillan, 2016.

Mormando, Franco. „Introduction: Response to the Plague in Early Modern Italy: What the Primary Sources, Printed and Painted, Reveal“. Hope and Healing: Painting in Italy in a Time of Plague, 1500–1800, 2005, 1–44.

Palmer, Richard. „The Church, Leprosy and Plague in Medieval and Early Modern Europe“. Studies in Church History 19 (1982): 79–99.

Kristus ütleb: Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde! (Jh 12:32)