Esileht » Uudis » Uudised »

Kaplanil on oma roll

27.05.2020 | | Rubriik: Uudised
Ove Sander näeb võimalusi, kuidas tõhustada riigi ja kiriku koostööd. Meeli Küttim.

Aasta algul sotsiaalministeeriumis peakaplanina tööle asunud Ove Sander nendib, et olulisemaks takistuseks tervet Eestit hõlmava hingehoiusüsteemi ülesehitamisel on jätkuvalt oskustöötajate nappus: „Meil ei ole täna piisavalt kvalifitseeritud kaplaneid ja hingehoidjaid.“

Eesti haiglates ja hoolekandeasutustes on palgal kümmekond hingehoidjat-kaplanit, lisaks vabatahtlikud. Konsistooriumi aprillikuu istungil määrati haiglate ja hoolekandeasutuste kaplanina teenivate vaimulike peakaplaniks assessor Ove Sander. 

Saab meenutada, et alates 1994. aastast on EELKs aktiivselt tegeldud haiglahingehoiu teemaga. Tõusude ja mõõnadega. Eesmärgiga jõuda oma hingehoidjaga igasse raviasutusse tegutses haiglahingehoiu keskus tubli 10 aastat, asutus suleti 2004. 

Kui politsei, kinnipidamisasutused ja kaitsevägi on struktuurid, kus riik on sätestanud kaplani ametikoha, siis haiglad avalik-õiguslike asutustena tegutsevad eraõiguse alusel, mistõttu on haiglates hingehoiuteenuse sisseviimine konkreetse haigla enda otsustada. Viimane asjaolu on olulisem põhjus, miks kiriku aastatepikkuse pingutuse tulemust ei krooninud edu – vaid üksikud haiglad palkasid hingehoidja. 

See on taust, mille pinnalt riik käesoleva aasta algul soostus looma hoolekandekaplanaadi, mille teeninduspiirkond hõlmaks kõiki meie tervishoiu- ja hoolekandeasutusi. 

Kuivõrd on muutnud pandeemia, mis aasta algul sinu peakaplaniks saades ei olnud ühiskonnas veel teemaks, tööd hoolekandekap­lanaadi loomisel?

Ove Sander: Võrreldes tegevuse algusega jaanuaris-veebruaris muutis pandeemia minu ja mu lähima kaastöötaja vanemkaplan Katri Aaslav-Tepandi tööpilti suurel määral. Meie elu ministeeriumis on nendel kuudel tiirelnud koroonahaiguse ümber. Olen võinud olla osa ministeeriumi kriisirühmast, kelle pühendumine on sillutanud tee praegusesse olukorda. Inimesed on tegutsenud ja Jumal on õnnistanud.

Millises seisus on plaan ehitada üles hingehoiusüsteem tervishoiu- ja hoolekandeasutustes?

Eks see vist ole samamoodi kui kirikutööga, mis ei ole sprint, vaid pigem maraton. Siiski oleme nende loetud kuude jooksul üht-teist saavutanud. Juurde on loodud kaplanite ja hingehoidjate kohti haiglatesse ja hooldekodudesse.

Me ei räägi ainult vabatahtlikust tööst, vaid tööst, mille eest saadakse ka tasu. Ei saa pidada loomulikuks, et inimene, kellel on haridus ning kes teeb rasket tööd, peaks seda tegema vabatahtlikkuse alusel. Oleme saamas ministeeriumi täiendavaid rahalisi vahendeid veel selleks aastaks just hooldekodudesse lisajõu suunamisel hingelise toe pakkumiseks, mille vajadus on hooldekodude isolatsiooni tingimustes kordi suurenenud.

Millised on olulisemad raskused, muutmaks hingehoiuteenus kättesaadavaks igas Eesti tervishoiu- ja hoolekandeasutuses?

Ambitsioon on meil suur ja teisiti ei olekski mõeldav. Olulisem raskus on kvalifitseeritud kaplanite ja hingehoidjate puudus. Kvalifikatsiooni all pean silmas erialast ettevalmistust – ministeeriumi vaates on selleks eelkõige magistri tasemel hingehoiuharidus –, siia liitub kutse omamine vastavalt kaplani või hingehoidja kutsestandardile ning eelneva tervikuks sidumist toetavad isiksuseomadused. Näen, et just kaplanite ja hingehoidjate koolitamine, samuti nende töö toetamine, täiendusõpetamine ja superviseerimine muutuvad järjest põletavamateks teemadeks.

Kui koroonakriis on suurendanud hingelist tuge vajavate inimeste hulka, siis kuidas hoolekandekaplanaat on suutnud ühiskonna ootustele reageerida?

Ühelt poolt on pandeemia palju pärssinud minu ja vanemkaplan Katri Aaslav-Tepandi tegevust kaplanaadi rajamisel, teiselt poolt on aga kaplanaadi loomist ka hoogustanud. Kui varem ei olnud nii mõnelgi kerge taibata, mida kaplanid ja hingehoidjad haiglates ja hooldekodudes teevad, siis täna on vajadus hingelise abi saamiseks ühemõtteliselt selge. 

On projekte, mida oleme juba teinud või tegemas ning millest on abi. Nii alustasime märtsikuus hingehoiu kriisirühma nõustamistelefoniga, millega on nüüdseks liitnud ligi 30 hooldekande- ja raviasutust. Selle teenuse kaudu on võimalik saada hingeabi nii patsientidel, meditsiinipersonalil kui patsientide omastel. See hea kogemus on andnud meile veelgi suurema eesmärgi käivitada lähinädalatel kogu Eestit kattev hingehoiu nõustamistelefon, mis hakkaks toimima samal viisil nagu ohvriabi kriisitelefon 116006.

Mil määral on napid kuud uues juhtivas ametis sinu algset visiooni muutnud?

Kindlasti on muutnud just visiooni laienemise ja avardumise suunas. Kui ma asusin peakaplani ametisse, siis oli mul arusaam, et minu ülesandeks koos vanemkaplaniga on üsna kitsalt kaplanatuuri rajamine meie haiglatesse ja hooldekodudesse. 

See, et mind on ministeeriumis kaasatud kõikvõimalike ja väga põnevate sotsiaalteemade arutellu, on mulle olnud väga meeldiv üllatus, samuti väljakutse ja õppimisvõimalus. Näen üha selgemini võimalusi kiriku ja riigi senise koostöö tihendamiseks ja süvendamiseks, kuna kattuvaid alasid ja ühise tegutsemise võimalusi on rohkem, kui meile esmapilgul paistis. 

Olen tänulik heatahtlikkuse eest, millega mind ministeeriumis on vastu võetud. Endalegi üllatuslikult ei nähta minus niivõrd ühe arendusprojekti juhti, vaid ministeeriumipere vaimulikust liiget.

Liina Raudvassar

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)