Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kaplani kõige olulisemaks töömeetodiks on kohalolek

30.01.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Politsei kaplaniteenistusel on märkamatult täis saanud viis tegusat ja Jumala armust kantud aastat. Ühelt poolt ei ole seda kuigi palju. Samas on see just nii pikk aeg, et võiks teha esimesi kokkuvõtteid. Vahest oleks kohane meenutada politsei kaplaniteenistuse saamislugu.
Mõtted politsei kaplaniteenistusest liikusid juba 1990ndate lõpus, kui politsei peadirektoriks oli Harry Tuul. Tõsisem katse kaplaniteenistuse loomiseks tehti aga 2003. aastal. Toonane vanglate peakaplan Igor Miller tegi EELK diakonile Toomas Nigolale ettepaneku hakata tegelema politsei kap­laniteenistuse temaatikaga. Samal ajal (2003) oli Silvester Jürjo võtnud ette usuteaduse instituudis oma diplomitöö, milles püüdis välja selgitada hetkeolukorda politseis ning ka võimalust luua politseis kaplaniteenistus.

Nii see algas …
Kaplaniteenistus peab teatud mõttes «tänulik» olema sündmustele, mis leidsid aset 2007. aasta aprillis Tallinnas ja mujal Eestis. Pärast mässulaineid ja politsei- ning riigivastaseid rünnakuid leiti, et olemasolevat tugiteenust politseis peab oluliselt edendama ning psühholoogiateenistuse kõrvale tuleb rajada kaitseväe eeskujul kap­laniteenistus.
Pärast mainitud sündmuste möödumist hakkas kaplaniteenistuse rajamist vedama energiline ning politseiameti siseelu väga hästi tundev ülemkomissar Ulvi Põllu. Peadirektor Raivo Aeg kutsus politseiameti nõunikuks kaplaniteenistuse küsimuses kaitsevägede emeriitpeakaplani dr Tõnis Nõmmiku. Nõmmikule pakuti ka peakaplani kohta, kuid ta arvas, et on Paikuse politseikooli jaoks liiga vana ning ei soovinud olla ametnikust peakaplan. Ettepanek peakaplaniks hakata tehti ka EELK õpetajale Arho Tuhkrule. Lõpuks kutsuti pea­kaplaniks EELK õpetaja Jaan Jaani.
Eesti politsei kaplaniteenistuse ametlikuks alguseks saaks lugeda mitmeid daatumeid, kuid kokkuleppeliselt on selleks 13. jaanuar 2008, kui peapiiskop Andres Põder, Tõnis Nõmmik ning EKNi asepresident pastor Joosep Tammo pühitsesid Jaan Jaani Tallinna toomkirikus peakaplaniks.

Reformide aeg
Nii politseid kui ka kaplaniteenistust ootasid peatselt ees reformid. Siiani eraldi tegutsenud politseiamet, keskkriminaalpolitsei, julgestuspolitsei, piirivalveamet ning kodakondsus- ja migratsiooniamet koondati ühendasutusse, mille nimeks sai politsei- ja piirivalveamet. Ka kaplanid koondati peakap­lani juhitud kaplaniteenistusse.
Ühendamise tulemusena sai uus kaplaniteenistus juurde piirivalvekaplani – EELK õpetaja Kaido Petermanni. Värskema tulijana on liitunud kaplaniteenistusega kriminaalpolitseis töötav EELK diakon Küllike Valk. Praegu käivad otsingud Lääne prefektuuri kap­lani ametikohale tubli kandidaadi leidmiseks.
Kaplaniteenistusel on oma tegutsemise ajal olnud palju muresid. Ühiselt oleme suutnud nendest üle saada ning edasi minna. Kuid üheks suuremaks mureks on kujunemas kidur järelkasv. Meie varumeeste pink ei ole mitte lühike, vaid see on olematu. On kujunenud olukord, kus tööturul on tegelikult olnud pakkuda erialast tööd, kõrgkooli lõpetavad aastas kümned eriala õppinud tudengid, kuid omavahelist koostööd ei teki.
Esimestel tööpäevadel Lõuna prefektuuris ütles mulle üks kriminaalpolitseinik, et enne viit aastat ära tulemust oma tööle looda. Nüüd on see aeg möödunud ning Jumala armust oleme vastu pidanud. Kaplani kõige olulisemaks töömeetodiks on kohalolek.
Tuleb olla seal, kus on meie töötajad. Kanda sama vormi ning olla osa sellest valitud kogukonnast. See tähendab pidevat politseijaoskondade ja kordonite külastust, piiritoimkondades osalemist, patrullsõidukis kaasa sõitmist. Kaplani jaoks on kabinet hingetõmbe- ja enesekogumiskohaks. Kaplani päris töö käib ikka eesliinil – politseisõidukis või tänaval.

 

 

 

 

Valdo Lust,
politseikaplan

Politseikaplanid
Jaan Jaani – peakaplan
Kaido Petermann – piirivalvekaplan, Põhja prefektuur
Ago Rand – Ida prefektuur
Valdo Lust – Lõuna prefektuur
Küllike Valk – abikaplan, kriminaalpolitsei
Toomas Nigola – abikaplan, Põlva politseijaoskond

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)