Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kaplaneid kaedes

03.06.2015 | | Rubriik: Arvamus

5. juunil tähistatakse Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse taastamise 20. aastapäeva. Et olen viimase 15 aasta jooksul moel või teisel olnud seotud kaplaniteenistustega nii kaitseväes ja Kaitseliidus, vanglates, arestimajades kui ka politseis, paluti mult selle tähtpäevaga seoses põgusat pilguheitu meie kaplaniteenistuste olnule ja tänasele ka laiemalt kui ainult kaitseväega seoses. Millisena kaplaniteenistused paistavad?
Ilu öeldakse peituvat ennekõike vaataja silmis. Ehkki selle ütluse tõepärasuse piiride üle võidakse vaielda, näib siin meie kaplaniteenistustega seoses omajagu tõtt olevat. See, millisena kaplaniteenistus kellelegi paistab, sõltub vaatenurgast.
Ühelt küljelt vaatavad nördinud pilgul inimesed, kelle kokkupuude kaplanitega on kas olematu või pinnapealne; inimesed, kes on ehk uhkedki selle üle, et Eesti on üks Euroopa Liidu ilmalikumaid maid, nagu kuulutas suurõppusel Siil osalenud välismaalastele jagatud brošüür Eesti kohta.
Peaasjalikult on tegu internetikommentaatorite, harvemini vastava ametkonna ametiisikutega. Nende silmis on kaplanaat lubamatu või vähemalt selle piiril olev kristlik misjon ja «pappidele palgamaksmine» maksumaksja kulul. Kristlaste põhjendamatu eelistamine. Tihti kostub: võetagu pappide asemel parem psühholooge juurde. Nad ei tea kuigi hästi, mida kaplan teeb ning mille poolest tema töö psühholoogi omast erineb.
Direktorid ja ülemad suhtuvad minu kogemuses kaplanisse erinevalt peamiselt lähtuvalt sellest, kui kaua nad on oma ametis olnud. Teisisõnu – kas neil on juba olnud põhjust kaplani olemasolu üle oma asutuses rõõmu tunda või veel mitte. Kogemustega juhid on minu kogemuse põhjal veendunud kaplanite vajalikkuses nii kaitseväe kui vanglate kontekstis.
Nii-öelda klientidelt – neilt, kes on ise kaplani abi vajanud, olgu välismissioonil, mõnes kriisiolukorras vmt – pole ma veel ühtki halba sõna kuulnud. Pigem on kiidetud, et isegi uskmatud on kaplanilt tuge saanud. Ükski kaplan pole ju ametis ainult oma konfessiooni liikmete jaoks, vaid toetab võimalust ja jõudu mööda tõepoolest kõiki tuge vajajaid.
Kõrgemad ülemad, ministeeriumide esindajad ja poliitikud näivad üldiselt samuti positiivselt meelestatud olevat – nii altpoolt, üksuste ülematelt ja asutuste direktoritelt saadud tagasiside põhjal kui ka seetõttu, et kaplanite olemasolu on osa normaalsest läänelikust elukorraldusest. Inimõiguste tagamine (mille hulka kuulub ka vabadus ja võimalus oma usku praktiseerida, milleks tingimuste loomine ongi kaplanite põhitöö) kuulub endastmõistetavalt end avatud ja eeskujulikuna mõistva riigi ellu.
Kirikujuhtide jaoks on kap­lanaadid arvatavasti ka pisut problemaatilised nähtused – tegevvaimulikke pole just ülearu palju, nii et paljud kogudusedki on ilma, anna siis veel kaitseväkke, politseisse ja vanglasse …
Vaatenurkade paljususest hoolimata näib olevat ilmne, et kes kaplanite töö ja selle tulemustega kokku on puutunud, ei saa jätta nõustumata, et tegu on tublide ja vajalike inimestega ning tänuväärse institutsiooniga.
Palju õnne kaitseväe kaplaniteenistusele ning õnnistust kap­lanitele igal tööpõllul!
Nigola,Toomas

 

 

 

 
Toomas Nigola,
Põlva koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)