Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kaplan on eelkõige vaimulik

13.12.2017 | | Rubriik: Juhtkiri

Kirikuaasta on lõppenud ning uus alanud. Juba paistab ka kalendriaasta lõpp ning on aeg möödunule tagasi vaadata. Selle aasta jooksul on palju, mida meenutada. Oleme tähistanud EELK 100. aastapäeva ning meeles pidanud reformatsiooni 500. aastapäeva. Tähtsaid sündmusi on olnud teisigi ning neid jagub ka uude aastasse.
Lõppev aasta on Eesti Kirikute Nõukogu poolt kuulutatud kaplaniteenistuste aastaks. See on andnud põhjust koos EKNi ja kaplanaatidega arutada, millised on meie rõõmud ja mured. Tuleb tunnistada, et kui rõõme on erinevaid, siis mure on pea kõikidel kaplaniteenistustel ikka ühine – järelkasvu vaevaline pealetulek. Raske on leida neid vaimulikke, kes oleksid valmis täitma kõik nõudmised, läbima koolitused ning olema valmis asuma riigi teenistusse. Siiski päris lootusetu olukord ei ole ning seni on kõik kaplaniteenistused endale töötajaid leidnud.
Sageli tuleb vaimulikega jutuks, et kaplanid võiksid olla rohkem seotud kirikuga. Ma olen sellega väga nõus, et iga kap­lan on eelkõige vaimulik ning pühapäevasel teenistusel kaasa teenimine on osa kaplani tööst. Kaplan ei saagi kirikust lahus olla, sest ta on oma kiriku vaimulik.
Alati saab muidugi rohkem ära teha, et side kiriku ja kap­lanite vahel oleks püsivam. Kaplan on oma piirkonnas töötav vaimulik, seega võiks olla loomulik, et ta osaleb sinodil ja praostkonna tegemistes. Mul on hea meel tõdeda, et saan oma piirkonnas pidevalt Tartu praostkonna informatsiooni nende tegemiste kohta, kuid nii mõnegi praostkonnaga on kaplani ühendus napp.
Selline vahetu side praostkonna ja selle vaimulikega annab ka kaplanile võimaluse tutvustada oma tööd ja teenimise valdkonda, olles samas osa kohalikust vaimulikust kogukonnast. See on oluline, sest kohati olen tundnud, et koguduse vaimulikel ei ole alati head ülevaadet kaplanite tegevusest ja tööst.
Ilmselt nõustub nii mõnigi kaplan minuga, et ääretult soe oleks, kui ka kogudused ei unustaks kaplaneid. Pühapäevase teenistuse kirikupalves võiksid kõlada palved ka kaplanite eest. Teevad ju kaplanid sedasama sõna kuulutamise tööd, mida koguduse vaimulikudki. Tõsi, seda küll sageli teistes oludes. Pean tunnistama, et kaplani töös on väga raskeid päevi ning ilma palve ja Jumala abita ei jõuaks seda tööd keegi teha.
Järgmisel aastal tähistame Eesti Vabariigi ning samuti Eesti Politsei 100. aastapäeva. Nende oluliste sündmuste kõrval jõuab esimese ümmarguse aastapäevani ka politsei kaplaniteenistus. Nimelt seisis 2008. aasta 13. jaanuaril politsei peakaplan Jaan Jaani Tallinna toomkiriku altari ees ning andis tõotuse ustavalt kanda Jumala abiga peakaplani ametit.
See kuupäev saigi kokkuleppeliselt politsei kaplanaadi sünnipäevaks. Tegelik töö kaplanaadi rajamiseks algas aga kaitseväe emeriitpeakaplani Tõnis Nõmmiku ja tulevase politsei peakaplani poolt juba varem ning toona rajatud vundamendil püsib politsei kaplaniteenistus praeguseni. Hea meel on tõdeda, et noorest east hoolimata on politsei kaplaniteenistus leidnud teiste kaplaniteenistuste kõrval väärika koha.
Praegu on politseikaplaneid neli. Lisaks on abiks üks abikap­lan. Sellise inimeste arvuga oleme üks väiksemaid kaplaniteenistusi teiste kõrval. Kui küsida, kuidas sellise arvu inimestega ära katta kogu politsei- ja piirivalveamet, siis saan vastata, et see õnnestub vaid siis, kui töötegijad on oma tööle pühendunud. Mul on väga hea meel tõdeda, et politsei kaplaniteenistus ühendab endas väga häid ja südamega töötegijaid.
Kaplaniteenistusele pühendatud aasta saab läbi, kuid kap­lanite töö läheb ikka hoogsalt edasi. Soovin kõikidele advendiajaks rohkelt õnnistust. Olgu hoitud meie maa ja meie pered. Andku Issand meile jõudu ning ärgem unustagem üksteist palvetes.

Lust.Valdo

 

 

 

 
Valdo Lust,
politsei ja piirivalveameti peakaplan

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)