Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Kaotada oma mina

06.03.2002 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.
Jh 12:24
Üksik nisuiva – pealtnäha täiesti elutu. Kuiv ja kõva. Ent üksnes pealtnäha, nii kaua kui ta on kuskil viljasalve nurgas. Mulda sattudes kaob temast elutus. Seal, pimeduses, inimese pilgu eest varjatult sünnib järjekordne ime.
Mõne aja pärast pistab mullast välja noor roheline võrse, et kasvada viljapead kandvaks kõrreks. Ühest seemnest on saanud märkamatult mitu. Iga viljapeas oleva viljateraga sünnib kord samamoodi nagu selle esimesega, millest nad on pärit. Nii sünnivad üha uued ja uued viljapead täis teri, mis ootavad muldalangemist. Kas on keegi kunagi arvutanud kokku, kui palju viljateri saab ühest terast 20 aasta jooksul? Aga 200, 2000 aasta möödudes? Lihtsam on vist küll tähti taevas kokku arvata…
Kristuse järgijaid ei suuda samuti keegi kokku lugeda. See pole ka tähtis. Oluline on hoopiski, kellest nad on alguse saanud. Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja. Kristus on see nisuiva, millest oleme võrsunud. Iga kristlane, kus ta ka ei oleks, peegeldab endas Kristust, elab Temas ja koos Temaga.
Kristlase tee on Kristuse järgimise tee, Tema kannatustest, surmast ja ülestõusmisest osasaamise tee. See on igapäevane oma mina kaotamise tee. Oleme ju meiegi kui nisuivad, kutsutud kandma palju vilja. Kutsutud, nagu Fanny de Sivers ütleb: «… loobuma oma kuivusest, surema oma suletusele, üksindusele. Minna kõigepealt sügavale maa sisse, et siis sealt tõusta kõrgele päikese poole ja «kanda vilja».»
Tõnu Taremaa

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)