Slava Ukraine
Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kantud ja ümbritsetud armastusest

12.10.2022 | | Rubriik: Jutlus

Ma tänan alati oma Jumalat teie pärast Jumala armu eest, mis teile on antud Kristuses Jeesuses! Te olete ju kõige poolest saanud rikkaks temas, igasuguses sõnas ja igasuguses mõistmises, kuna tunnistus Kristusest on teis kinnitatud, nii et teil ei ole puudu ühestki armuannist, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumist. Tema kinnitab teid ka lõpuni, et te oleksite laitmatult puhtad meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval. Ustav on Jumal, kelle poolt te olete kutsutud osadusse tema Poja Jeesuse Kristuse, meie Issandaga.                         1Kr 1:4–9

Apostel Pauluse esimene kiri korintlastele võib esmapilgul jätta üsna kummalise mulje. Kirja algus on paljulubav. Paulus tõdeb, et Jumal on Korintose kristlasi õnnistanud ülirohkesti: nad on saanud kõige poolest rikkaks, igasuguses sõnas ja mõistmises, nii et neil ei ole puudu ühestki armuannist. Sellele lisaks on apostel veendunud, et Jumal hoolitseb korintlaste eest jätkuvalt, kuni lõpuni, tehes nad Kristuse päevaks laitmatult puhtaks. Jumal on ustav! – nii kinnitab Paulus.

Sellise toreda sõnumiga võikski Pauluse kiri lõppeda. Mida siia veel juurde lisada? Ometigi teab iga piiblilugeja, et see suurepärane algustervitus juhatab tegelikult sisse pika ja probleemiderohke kirja, mille sarnane on Pauluse kirjade seas ehk ainult kiri galaatlastele. Juba esimeses peatükis selgub, et Korintose koguduses olid tekkinud omavahel rivaalitsevad rühmitused. Samuti leidus seal kõlvatust, mida ei olnud isegi paganate hulgas. „Ent teie hooplete ega olegi kurvad ja ei kõrvaldagi oma keskelt seda, kes niisugust asja on teinud.“ 

Riidu ja omavahelisi pingeid tekitas koguduses ka ebajumalatele ohverdatud liha söömise küsimus. Ühed olid veendunud, et maailmas pole teisi jumalaid peale ühe ja tõelise – ning seetõttu ei ole ebajumalatele mõeldud liha söömine kristlase jaoks mingisugune probleem. Teised jälle leidsid, et taolist rüvetatud liha suhu pistes rüvetub ka kristlane ise. Paulus hoiatas esimesi, enesekindlaid: „Vaadake aga, et see teie meelevald kuidagi ei saaks komistuseks nõrkadele!“ 

Lisaks eelnevale tekitas korintlaste koguduses raskusi Issanda õhtusöömaaja ehk armulaua pühitsemine. Oli neid, kes ei suutnud mõista, mida see söömine ja joomine tähendab, ning muutsid sellega jumalateenistuse komejandiks. Ja tagatipuks pidi Paulus korintlastele meelde tuletama, et kristlik kogudus on Kristuse ihu, kus igal liikmel on täita oma ülesanne. Kedagi ei saa tähtsusetuna kõrvale lükata! „Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed.“ 

Võiksime nüüd küsida, kas apostel Pauluse kaunid ja tunnustavad sõnad kirja alguses on silmakirjalikud või lausa valelikud? Kas ta kasutas lihtsalt üht retoorilist võtet, et korintlased üldse tema kirjale tähelepanu pööraksid ja sellesse süveneksid? Ei, sellisteks kahtlusteks puudub igasugune põhjus! Tohime olla kindlad, et Pauluse mõtted Korintose koguduse rikkustest on siirad ja tõemeelsed. Selle kõige paremaks kinnituseks on apostli tänu, mida ta ei suuna mitte inimestele, vaid Jumalale. Paneme tähele, et Paulus ei kiida oma tervituses korintlasi, vaid imetleb üksnes Jumala armutööd: „Ma tänan alati oma Jumalat teie pärast Jumala armu eest, mis teile on antud Kristuses Jeesuses!“ Jumal oli Korintose kogudust tõepoolest külluslikult õnnistanud, tema heldus oli seda kindlasti teinud!

Paraku jäi Korintose usklikel kõigi rikkuste keskel kahe silma vahele midagi väga tähtsat, nimelt ARMASTUS. Hoolikal vaatlusel märkame, et kõiki korintlaste koguduse kitsaskohti ja probleeme iseloomustab teatav vaimne kõrkus, uhkuse- või üleolekutunne, ühesõnaga: armastuse puudumine. Isegi kõige suuremad vaimulikud annid, karismad, muutuvad tühiseks, lausa ohtlikuks, kui nad ei ole kantud ja ümbritsetud armastusest. Mitte armastuse tundest, õrnade emotsioonide tulvast, vaid sellestsamast armastusest, mis on Jumalal inimeste vastu. Armastusest, mis on valmis teenima, alanduma, ennast ohverdama. Jeesus ju ütleb meile: „Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“ 

Pole juhuslik, et kõige pikem ja põhjalikum armastuse selgitus – armastuse ülemlaul! – leidub just Pauluse esimeses kirjas korintlastele. See algab sõnadega: „Ja ma näitan teile veel ülevama tee.“ Ja lõpeb sõnadega: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ 

Juba kirja alguses, teades, millised rasked teemad tulevad hiljem, on Paulus siiski lootusrikas. Kõik head annid tulevad Jumala käest, kes on ustav! Ka armastus. Peame vaid end palves tema kätte usaldama, et tema täidaks meid oma armastuse väega. Aamen.

 

 

 

 

 

Marek Roots,

Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)