Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Kannukese 34 töörohket aastat Urvastes

09.02.2010 | | Rubriik: Persoon minevikust, Tähtpäev

Muusikuharidusega kirikuõpetaja Robert Kannukene (tagareas) koos pillimeestega. Urvaste koguduse 1957. aasta aruandes on kirjas, et kirikukooris on 19 lauljat ja puhkpilliorkestris 19 meest. Foto: ErakoguRobert Kannukene teenis Urvaste koguduses aastatel 1944–1978 – kokku 34 aastat. Ülevaate tema tööaastatest leiab koguduse praeguse õpetaja Üllar Salumetsa Usuteaduse Instituudi lõputööst «EELK Urvaste koguduse ajalugu ajavahemikul 1940–1991».
Robert Kannukene jõudis Urvastesse 1944. aasta lõpul, kui sealt oli pealetungivate Nõukogude vägede eest pagulusse põgenenud senine õpetaja Elmar Pähn. Kirik oli saanud kaks pommitabamust ja selle katus oli katki. Õnneks polnud lahingud suuremat hävingut põhjustanud ja 1946. aasta augustiks on pühakojal taas katus peal. Ütlus «kel võim, sel vägi» sai üha tuntavamaks, sest 1946. aastal oli kogudus sunnitud loovutama osa kiriklast: lauda, keldri ja ambulatooriumile kaks tuba, kusjuures nõudega teha ümberehitus. Aasta hiljem jäädi ilma veel kolmest toast.
1948. aastal katkestati laulukoori tegevus, ent seati taas korda orel ja võeti köstriametisse Allikvee, on märgitud aruandesse. Positiivne on ka see, et vennastekoguduse likvideerimise järel loodi Antslas koguduse filiaal ja jutlustajaks sai Aleksander Luhamets. Veel on rõõmustavat selles, et neil aastail suurenes armulaualiste arv. Ideoloogiliselt kohustati õpetajat rõhutama rahu kosutavat tähtsust.
Surve jätkus ja õpetaja Kannukene pidi loovutama oma korteri arstile, samuti tehti koguduseliikmetele takistusi pühapäeva pidamisel. Kuigi õpetajat kimbutati ja kutsuti korduvalt ülekuulamistele, noortele pakuti leeri asemel suvepäevi, on viiekümnendate aastate usuelus märgata elavnemist ja liikmesannetajate arvu suurenemist.
1955. aastal tehti kirikule välisremonti ja 31. juulil taaspühitses peapiiskop Jaan Kiivit sen pühakoja. Lõpuks suudeti parandada sõjas pommiga pihta saanud kirikla veranda ja katus. Oreli parandamiseks tehti järgmisel aastal korjandus, millega koguti 18 310 rubla. 1957 paluti taas annetada pilli remondi heaks ja nii saadi 28. juulil 1957 orel uuesti pühitseda.
Suurt tähelepanu pöörati muusikaelule, kogudusele osteti tšello, vioola, tromboon ja harmoonium ning kingiti metsasarv. 1957. aasta aruandes on kirjas, et kirikukooris on 19 lauljat ja puhkpilliorkestris 19 meest.
Koguduse varasse suhtuti heaperemehelikult – ikka oli midagi remontida. Nimetatud on leerisaali altari ja kantsli remonti, lauda- ja aidakatuse vahetust, kirik sai elektrivalgustuse, korjandusega koguti selleks 18 665 rubla. Ent kõike seda ei hinnanud kohalik võim. Võru rajooni tervishoiuosakonna bilanssi arvati koguduse kaks lauta, ait ja kaks puukuuri kui peremeheta vara ning 1963 tuli käsk anda leerisaal tervishoiuosakonnale.
Robert Kannukese käsutusse jäeti vaid üks tuba, köök ja kantselei, kusjuures kantseleil ei olnud välisust, sinna pääses õpetaja köögi kaudu. Lahkelt anti nüüd luba ehitada kelder, väljakäik, sahver ja ka välisuks pääsuks kantseleisse.
Samas tõsteti hoonete ja maa rendi- ja kindlustusmaksu, nende tasumiseks loobusid koguduse teenistujad 1964. aasta detsembris teenitud palgast. Lastele õpetatakse, et kosmonaudid ei ole Jumalat näinud, märgib õpetaja Kannukene aruandes ja tõdeb, et usuvastane propaganda kannab vilja.
1967. aasta kohta on öelda kurvastavat, sest akna kaudu oli kirikusse tungitud ja pühakoda rüüstatud, ka oli pikne kahju teinud. Esmakordselt nõukogude võimu ajal peeti 1968. aastal kuldleeri ja kirikus oli 200 leerilast. Aga peale ristimiste on langenud ametitalituste arv. Võimu survel anti toetust neile, kes lasid lahkunud matta ilmalikult.
1966. aastal alanud kiriku siseremont jätkus mitmel aastal: kirik sai piksekaitse, värviti torn ja kirikusaal, korrastati pingid, uksed ja põrand ning remonditi käärkamber. Suurem probleem oli katusega, sest katkiste kivide asemele polnud uusi saada. Abi saadi Rõugest, kus vana kivikatus eterniidi vastu välja vahetati.
Remonditi ka kantselei, kuid oldi sunnitud maja kui peremeheta omandus üle andma Võru linnahaiglale. Pastoraadis oli avatud kauplus, tööl olevad kirikuvanemad tulid jumalateenistusele vaid suurematel pühadel, 1972. aastal oli kõneks Antsla filiaali sulgemine, millele Kannukene vastu seisis. Kogudusse tuli jutlustajana appi endine mölder Richard Maask ja praktikale õpetajaametit taotlev Kalle Kasemaa.
Oma parimate võimaluste kohaselt oli õpetaja Robert Kannukene olnud Jumala hea majapidaja ning hoidnud kogudust ja talle kuuluvat vara, samuti täitnud 1949. aastast Võru praosti kohustusi. 1978. a lahkus ta Võrumaalt Keilasse.

Üles tähendanud
Rita Puidet   

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)