Kannatustest sõjas ja pärast seda

Vello Salo hoidmas käes soomepoiste lühielulugusid.

Kui Viljandimaalt pärit Endel Vaher Tðehhi põrgust pääsedes Itaaliasse otsustas minna, leidis ta, et ka nime peab vahetama – et vältida ebameeldivusi, mis tema isikuga seoses võiks koju jäänud sugulastele osaks saada. Ja nimi pidi olema itaallasele suupärane: Vello Salo.

Birgitta õdede hoole all, kes ka juute enda juures peitsid, sai tulevane jumalasulane kogemuse Kristuse armastusest, mis mõni aasta hiljem muutis mehe kogu edaspidise elu…

Pidin viiskümmend, võiksin öelda, paremat aastat oma elust, veetma välismaal – oleneb muidugi suhtumisest, aga paljud seda repressiooniks ei loe. Mulle oli see väga raske.

Saksa okupatsiooni ajal ilmus 800-leheküljeline raamat «Eesti rahva kannatuste aasta», nüüd on minu lauale jõudnud trükisoe Valge Raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940-1991 ja seda oleks tark ka noorematel inimestel lugeda. Peaksime koolilastele nimetama paljusid rahvusvahelisi tagamaid ajaloos, aga kõnelema ka inimlikust ahnusest ja võimuihast, mis said väiksematele rahvastele kannatuste põhjusteks.

Hiljutised lehed kirjeldasid Putini kahetsust Nõukogude Liidu lagunemise üle, mis meile lääne pool oli küll õnnistuse sõnumiks.

Abi Jumalas

Sõja lõppedes olin ma Sileesias rindel ja meie kõigi sealsete jaoks oli esimene küsimus – mis siis nüüd? Kuhu edasi? Ainuke võimalus oli minna läände, sest teadsime juba, mida idast oodata. Mingeid selgeid plaane ei saanud mul, kes ma seal, kaks kätt püksitaskus seisin, tekkidagi. Oli plaane ja unistusi, olenes heast õnnest ja enese ettevõtlikkusest, kuhu keegi jõudis. Aastat paar hiljem sain õpinguteks stipendiumi, see oli Jumala sõrm minu jaoks.

Ristiinimesel on olemas suur võimalus oma kannatused Kristuse omadega kokku panna. Sel, kel usku pole, jääb üle ainult kannatada. Kui me nüüd takkajärgi vaatame, siis osa on katsumustes tugevamaks läinud, osa murdunud ja isegi surnud. Muidugi võtame kannatusi erinevalt – minu vaevad on minu. Kui ma olen kaotanud oma jala, siis on see minu jalg. Kui mõtleme nendele tuhandetele eestlastele, kelle haud on Siberis, siis kahtlemata on see hulk inimesi meie rahva ja riigi jaoks kaotus.

Tänases Eestis

Minu kojutulek ei olnud väga keeruline, küll on seda aga paljude naasmine, sest inimesed on oma kodu ja elu muul maal sisse seadnud. Ja siis võib olla tulek pea võimatu.

Jõudsin tagasi alles 1993. Kui ma praegu Eestis toimuvat vaatan, siis teeb mulle muret kõikide väärtuste lõhkumine. Hiljutiseks näiteks võib tuua paavsti valimistega seotu – siin nimetati teda juba lõukoeraks enne, kui ta avalikkuses midagi teha jõudis, samuti oli juba enne Joannes Paulus II matuseid tarvis ära tuua terve lehekülg asju, mida ta olevat valesti teinud.

Minu meelest on see elementaarsete kommete vastu, meil oleks nagu sundus maha teha ja lõhkuda kõik see, mis võiks vähegi positiivset väärtust omada. Seetõttu on raske Eestis toimuvat arenguks nimetada.

Teine mure on muidugi, kas me rahvana elama jääme. See võib olla seotud meie kannatustega möödunud viiekümne aasta jooksul. Meil on rohkesti enesetappe, depressiooni, alkoholismi ja narkootikumide tarvitamist – ei tea, kas see on varasemaga seoses, kuid meie eneste otsustada on, kas meil on lootust ja julgust. Kui eestlasi hakkab rohkem sündima, siis küll, kui ei, siis me lihtsalt hääbume.

Eks igaüks saab teha seda, milleks ta võimeline on. Rahva taasloomist ei saa oodata tänastelt pensionäridelt, selleks on nooremad, kuid kõigil teistel on kohustus noori toetada – sealhulgas ja eelkõige meie valitsustel. Ma tean üht 14 lapse ema, kes käib Inglismaal raha teenimas, et oma perele leiba ja äraelamist võimaldada – taoline olukord ei ole ju normaalne ja seda ei saa heaks kiita.

Ettepoole vaadata tuleb, ehkki minevik – kui me nüüd vastilmunud Valge Raamatu kätte võtame ja leiame sealt peatüki kannatustega kaasnenud püsivatest tervisekahjustustest – võib mõjutada meie rahva käekäiku veel oma nelikümmend aastat.

Vahendanud Mari Paenurm