Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kannatlikkus viib lootusele

04.03.2004 | | Rubriik: Jutlus

Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame, ja me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele. Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.
Rm 5:1–5

Varases lapsepõlves jäljendab inimene täiskasvanud lähedaste tegevust. Ikka mina ise ka, seda, mida teie teete, niisamuti kui teiegi. Selliste harjutuste läbi õpib pisike inimlaps iseendaga maailmas toime tulema.
Ebaõnnestumised, mis seesuguse tegevusega kaasnevad, sageli ei sega teda edasi püüdlemast, sest kusagil tema sees on jõuallikas, mis annab aina jaksu uuesti proovida, ja teadmine lõplikust läbikukkumisest või tüdimus asjatutest askeldustest ei varjuta lootusrikkalt maailma avastavat inimhakatist.
Mõne aja möödudes tuleb selgus, et minu jõud ja oskused on siiski piiratud ja palju sellest, mida ise ei oska, ei suuda, ei viitsi, korvab eeskuju, iidol, keda imetledes ja kelle säras end lohutades jätkub inimeseksolemise imeline tee. Ja kord tõusevad sügavalt südamepõhjast tõsiselt igatsevad küsimused, kes olen mina? Milline on minu ja mulle antud aja väärtus?
Nõnda küsib inimene elu normi, Tõe ja Õiguse järele, elukogemus tunnistab, et sageli pole maailmas, inimsuhetes ja -tegevuses õiglust, on vaid väiklane tung naudingu ja parema elujärje poole. Ja milliste vahenditega püütakse seda saavutada? On väsimus ja haigused, ahistus ja kannatused.
Tänapäeva maailm ja inimene selles elab võlgu. Eluase, auto, kodutarbed on muretsetud laenu peale, ehk ka laialt levinud vabaabielu suhe on üks võlguelamise ilming. Lõplikult ja ametlikult ei söanda inimene enam ka lähedussuhet fikseerida, sest kõik muutub ja ehk tuleb parem pakkumine, enne kui täishind tasutud, tarbin, mida vajan.
On kiire, oleme ju nii toimekad, et olulised ilusad sõnadki jäävad ütlemata, vaja on kohe praegu üks ja teine asi ära korraldada, kohtumine tähtsas asjas kokku leppida. Lihtsad, igapäevased asjad ja lähedased suhted jäävad pooleli, lähevad katki, iseenesest pole elus ju midagi kindlat, kõik, mida me hoida ei mõista, on habras, purunev, viimaks on vaid väsimus.
Aga elu on üks ja ainus, siin ja praegu, igatsus olla õnnelik, mitte ainult edukas, igatsus ületada argielu hallus ja leida midagi kirgast pakitseb inimhinge sügavuses. Ja on usk, et midagi tõelist on siiski olemas ja on veel lootus – ka mina võin selle leida. Usk ja lootus saadavad meid eluotsingutes.
Siis meil on rahu Jumalaga, heliseb apostli kuulutus, sest oleme saanud õigeks usust meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu. Looja lähedus soojendab, Poja puudutus paneb hinge helisema ja enam ei heiduta miski siin maailmas. Jooksen ehk mõnegi sammu asjatult, ja väsin, tunnen valu, kui märkan ahnust või ebaõiglust, tahaksin karjuda, kui kellelegi liiga tehakse, aga üle kõige selle heliseb Armastus, Looja puudutus, sest see on välja valatud meie südameisse.
Ja ime, kaduva elu ime, armastus, kannab, lubab taas alustada, lubab andestada ja puhastab – ehk see ongi kirkus, kiitus igas hetkes. Looja puudutus igas hingetõmbes kannab ja kasvatab ja sellest nad näevad, et te olete minu jüngrid.
Kirkus, auhiilgus, valgussära, mis kord Looja palge ees meie osaks saab, ulatub meisse ja ilmutab maailmale Looja ja Lunastaja armastust. Piiritu jõud annab usalduse, kui ma vaid julgeksin lõpuni usaldada Jumalat. Looja on kõikväeline, piiritu ja igavene.
Aga mina?
Kas mitte just kannatus, ebaõnnestumine ja oma pisikeste piiride tajumine ei muuda mind sageli kartlikuks ja kahtlevaks, nõnda, et rabeldes haaran ühest ja teisest, taipamata, et siin ajas ja ruumis pole alanduse ja kannatuse eest kaitstud keegi.
Aga siiski, oma Poegagi ei säästnud Jumal. Kannatusaeg, kannatuse tee, inimesekskasvamise teekond läbi valu ja vaeva koos Pojaga. Tema käis läbi alanduse, Tema teab, mida tunneb mahajäetud, ebaõnnestunud inimene, sest Ta on võitjana väljunud kannatustest. Veel oleme teel, ei veel päral, sestap eksime vahel ja teadmatus varjutab usu helina.
On inimlik valu tundes oiata, usk ja lootus annab julguse ja teadmise, et ükski olukord pole liig vaevaline, ükski olukord ei saa mind lahutada Jumalast, kes oma Pojas on mind puudutanud ja Pojas kinnitab, puhastab ja kirgastab.
Ja elu on laul, kiitus- ja ülistuslaul Loojale ja Õnnistegijale. Elu võib olla õigus, elus on suur eesõigus olla Jumala laps, püüelda täiuslikkusele, kirkusele, mida Poeg on ilmutanud oma elus ja tegevuses, oma kuulutuses.
Kõigest hindamatum aga on Tema kannatuse ja surmavõitja kirkus, mis valgustab meie teed igas väsimuses, igas alanduses ja kannatuses. See on evangeelium, see on elu ime. Ja meie igatsus on leidnud vastuse, meie kahtlus saanud kinnituse ja elus on julgus. Aamen.
Margit Lail, Kanepi koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)