Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kanname hoolt oma vaimujõu eest

29.01.2020 | | Rubriik: Kolumn
Tartu rahu_Kristina Viin

Kristina Viin

Mõne kuu tagusest Kaitseliidu aastapäeva tähistamisest Tartus on mulle meelde jäänud kindral Riho Ühtegi kõne. Kindral rääkis oma vanaisast, kes oli meie esimesel iseseisvusajal Kaitseliidu liige olnud ja kellelt sõjaajaloo huviline, tulevane Kaitseliidu ülem Ühtegi n-ö pärisajaloo kohta teadmisi ammutas.
Küsimuse peale, miks Eesti enne II maailmasõda iseseisvuse kaotas ja Kaitseliit sel ajal ühtegi pauku ei teinud, oli vanaisa rääkinud küll ühte ja teist, kuid jutu lõpetuseks öelnud, et üheks põhjuseks oli asjaolu, et Kaitseliidu vaim oli nõrgaks jäänud. See oli väga tõsine ja selge vastus ning hinnang sõjaeelsele olukorrale. Ajaloolased on iseseisvuse kaotamise teemat analüüsinud päris palju ja erinevatest vaatenurkadest, kuid elukogenud kaitseliitlasest vanaisa (kellel oli aega teemat pikalt analüüsida) andis olukorrale mõtlemapaneva selgusega ühe tahu juurde: vaim oli nõrgaks jäänud.
Andrus Ansip on öelnud, et Eesti rahvas on pealkirja usku. See tähendab, et inimesed piltlikult öeldes uksest ja aknast sisse tormavaid uudiseid läbi ei loe, loevad vaid pealkirju ning teevad sellest omad järeldused, kui üldse teevad. Küllap on asi siiski laiem, sest meedia ajab juba ammu üle ääre ja see on praegusel ajal kõikjal nii, Eesti pole erandiks.
Inimestel lihtsalt pole jõudu ja aega kõike jälgida, mida kirjutatakse, räägitakse, näidatakse ja paraku väga vähe analüüsitakse. Pealiskaudsed kõlavad pealkirjad, mõningate kõnetajate karjuv kõneviis vallutavad ja lõpuks tuimestavad meie tähelepanu ning me muutume ükskõikseks ja viimane mõjub vaimujõule laastavalt.
Tekstiilikunstnik akadeemik Anu Raud rääkis kuu alguses toimunud Lõuna-Eesti palvushommikusöögil oma emast, kes oli tihti rõhutanud, et ta on sündinud neli päeva enne Tartu rahu. Neli päeva enne Tartu rahu – see oli Valda Raua ajaarvamise alus.
Anu Raud kudus Tartu linna palvel Tartu rahu 100. aastapäevaks vaiba, mis leiab peagi uue kodu meie linnamuuseumis. Käisin Heimtalis koos kolleegidega vaipa enne tema Tartusse sõitmist vaatamas. Paraku ei saa ma lugejatele seda vaipa näidata (te peate tulema seda linnamuuseumisse ise vaatama), kuid ta lummab oma selguse, helge meele ja lihtsusega. Sellel vaibal pole mitte midagi üleliigset, ei mingit müra, on valgus – Tartu rahu. Ja kõige keskel Tartu sümbol – ülikool. Mäe otsas aga kirik, Otepää kirik, kus meie rahvusvärvid õnnistati.
Me peaksime meie rahvale ja riigile olulisi tähtpäevi tähistama nii, et meil oleks aega järele mõelda. Et müra kaoks ja selgus võidaks. Just tähtpäevad on ning saavad olla meile vaimujõu ammutamise üheks allikaks. Tartu rahu oli Valda Rauale oluline, sest vaba Eesti riik oli võitnud kaotusterohke sõja ning kaitsnud oma sünniõigust ja temal oli privileeg sündida ja kasvada koos oma riigiga.
Tahaks soovida, et Eestimaal oleks rohkem Tartu rahu. Et tähtpäevadel keskenduksime rohkem selle päevaga seonduvatele mõtetele ja kõnelejate sõnumile (näiteks riigipea kõne), mis meid ühendaks. Küllap näeksime siis ka argipäeva askelduste ja võitluste kõrval paremini suurt pilti ning oskaksime sõnastada oma eesmärke.
Kleidikangas ja vale lipsuvärv, millega saab jällegi kellegi kohta halvustavalt öelda – need teemad kui müra võiks tähtpäevadel kõrvale jätta või vähemalt mitte nii ülepaisutatud kajastust saada.
Heimtali külastamise ajal kohtusime ka Anu Raua 101-aastase ristiemaga. Ta oli eelmisel õhtul Kääriku talu saunas käinud ja vihelnud. Temast lausa voogas inimlikku soojust ja vaimujõu tugevust. Me rääkisime muu hulgas öösel sadanud lumest, see oli selle aasta esimene ja siiani viimane, kuid ta oli Mulgimaa valgeks teinud.
Tulles tagasi Riho Ühtegi vanaisa poolt öeldu juurde, mõtlen, et me ei tohi rahvana oma vaimujõudu raisata ja ei tohi raisata oma Eestit. Kolmandat korda iseseisvuda meile ei anta. Hoiame oma vaimujõu tugeva ja risust puhtana.
Klaas,Urmas

 

 

 

 

Urmas Klaas,
kolumnist

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! (Ilm 1:18)