Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kanepi kirikul uus torn

06.11.2002 | | Rubriik: Kirikuelu

Kiriku tipus seisab ainulaadne aotäht
Terve kuiva ja sooja suve seisis Kanepi Ristija Johannese kiriku tornikiiver tellingutes. Restaureerimisfirma Frantsiskus töömehed vahetasid välja pehkinud puiduosi torni talastikus ning katuseplekki. Tornikiivri kalduoleku põhjustasid pudedad müürlatipalgid. Läbijooksnud vihmavesi on teinud aja jooksul oma töö ning tornikiiver seisis püsti vaid tänu tahtejõule.
Puidu parandustööde lõpetamise järel sai kiiver uue kattevaskpleki, sest pea 200aastane tinatatud raudplekk oli läbi roostetanud. Katust on hiljem parandatud mitmesuguse paksuse ja mõõduga plekitükkidega, mille hulgas on ka minemavisatud poesildid ning reklaamtahvlid. Hiljem naelutatud mitmemeetriliste plekiribade vahelt pääsesid tuul ja vihm puitu lõhkuma ning mädandama.
Maakividest ja punase katusega
Arhitekt Friedrich Siegel (1768–1853) kavandas 1804. aastal Kanepi kirikuhoone maakividest, punase telliskatuse ja raudplekist torniga. Tinatatud raudplekk oli tollal uus, vastupidav ning suhteliselt odav materjal. Arhitekt Siegel võttis aluseks endise, ristikujulise kiriku. Täpsemalt oli tegu T ehk tau ehk Antoniuse ehk Vana Testamendi risti kujuga.
Kiriku ehitamise aegu oli majanduslik olukord ebasoodne nii tervele Vene riigile kui ka tema Läänemere provintsidele. On üllatavgi, et sel raskel ajal ülepea uue kiriku ehitamine ette võeti.
Vana puukirik, ehitatud aastal 1674, oli mõeldud teenindama kihelkonda, kus elanikke umbes 2400 hinge, kellest Rootsi aja seaduse järgi igal pühapäeval pidi kirikus käima ligi 340, s.o igast perest üks inimene. 19. sajandi alguseks ületas kihelkonna elanike arv 6000 piiri. On mõistetav, et tollane pastor Philipp von Roth soovis oma kogudusele uut suuremat pühakoda. Praegune kirikuhoone pühitseti 1810. aastal.
Teades Rothi laiahaardelist tegevust võib kindel olla, et tema rahutu ning teokas vaim trotsis kõiksugu takistusi. Praostina soovis ta, et lisaks teistele Võrumaa kihelkonnakirikutele saaks tugeva kivist hoone ka tema enda kogudus. 18. sajandil ehitati uued kirikud või parandati põhjalikult Rõuge, Vastseliina, Räpina, Urvaste ja Võru kirik.
Kõige üle aotäht
Kanepi pühakojal on 8 nurka nagu ka tornikiivri külgi, pikihoonele ehitati 15 akent, mille ümber ja nurkades on valgeid kvaadreid 15, samapalju kui aknaid. Tumeda maakividest seina taustal paistavad hästi silma valged neljakandilised tahukad või kivikvaadrid. Torni nurkades loeme neid 33 mis vastab mõistagi Kristuse eluaastatele. Kiriku idaseina jättis ehitaja aknata, kuid kasutas selle dekoreerimiseks ohtralt piltkirja. Esmalt kaks niššsi, millest üks on hiljem jäänud juurdeehitatud käärkambri sisse. Kui enamik Eesti kirikute kantsleid asub põhjaküljel, siis uuema aja kirikutes, nagu Võrumaal Rõuges ja Kanepis, on kantsel ehitatud helgemasse külge – lõuna poole.
Kõige üle aga kõrgub tornitipus ao- ehk hommiku- ehk koidutäht. Teadaolevalt ainulaadne Eesti kirikutes. Tõsi küll, Tartu raekoja valmimisel olevat ka sinna tippu täht pandud. Võimalik, et mujalgi Euroopas on aotähte tornitipus kasutatud. Sellisel juhul oleks autor tänulik vastavate teadete eest.
Tublid abimehed
Esialgne, sarnaselt tornikattega raudplekist aotäht, mis ehtis kirikutorni kiriku ehitamisest 1808–1893. aastani, ei pidanud ilmastikuoludele vastu ning kaotas osa oma kiirtest. 1893. aastal kinkis Pikkjärve mõisnik von Stackelberg aotähe asemele kullatud risti. Tolle risti eluiga aga jäi veelgi lühemaks kui tähel. Uus, kolhoosimeeste poolt valmistatud rist püsis selle suveni.
Koguduse juhatus otsustas sel aastal, et restaureerimistööde käigus tuleks võimalusel torn taastada tema algses ilus. Tänu Muinsuskaitseameti (Ülo Puustak) ning restauraatorite (Tõnu Parmakson) kiirele ja täielikule toetusele valmistatigi täpselt samasugune täht ning muna meister Rein Mõtuse töökojas. Täht ja muna tehti vasest kui meie ilmastikule kindlamast ning kenamast materjalist.
Vana aotäht koos ristiga leiavad auväärse koha kunagi loodavas kihelkonnamuuseumis. Mis puudutab restauraatorite tööd, siis Muinsuskaitseameti pidev huvitatus ja Frantsiskuse meeste taktitundeline ning korralik teostus andsid parima tulemuse torni taastamisel.
Kristlikus sümboolikas on hommikutäht Kristuse tähis: «Mina olen särav koidutäht» (Johannese Ilmutusraamat 22:16). Muna tähistab teadupärast maailma. Sellise sõnumi ehituse ja kunstikeeles jätsid meile kirikuehitajad.
Peeter Lail

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)