Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Kandja tarkus on mõistmisest suurem

14.08.2002 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Rudjutud pilliroogu ei murra Ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta Ta ära. Js 42:3
Kord seisis rabi oma õpilastega kõrgel mäel, kui nad järsku märkasid võõrvägesid ründamas nende kodulinna. Tänu heale vaatele oli neil võimalus jälgida kogu rünnaku ajal toime pandud õudusi ja vägivalda.
Rabi vaatas taevasse ja hüüdis ahastavalt: «Oh, kui ma oleksin Jumal!» Üks õpilane aga küsis temalt: «Rabi, kui te oleksite Jumal, siis mida te teeksite teistmoodi?» Ja rabi vastas: «Kui ma oleksin Jumal, siis ei teeks ma midagi teisiti, kui ma oleksin Jumal, siis ma mõistaksin!»
Inimesed on harjunud käima mööda teed, mille keegi on juba sisse tallanud. Meie mõttedki liiguvad sarnaseid radu mööda. Meil on oma nägemus majandusest ja poliitikast, kodust ja koolist, rahvusest ja riigist. Ka Jumalast, kes peaks hoidma ja kaitsma õigeid ja häid, astuma vastu ülekohtule ning karistama kurja.
Ometi kipub elus palju minema teistmoodi, kui meie seda õigeks peame või soovime. Ja Jumalgi ei teotse maailmavalitseja vääriliselt. Miks muidu sünnib maailmas nõnda palju paha? Rudjutud pilliroogu murtakse maha ja hõõguvad tahid kustutatakse. Miks kõikvõimas Jumal ei peata kurja, vägivalda, vaesust, nälga, sõda, ei leevenda meie hädasid? Valitseva tegelikkuse ja meie poolt usutava suur vahe sünnitab lootusetust ning vahel soovime meiegi enam mõistmist. Kuid kas me suudame elada mõistmata?
Küllap jääb meile paljugi salapäraseks ja seletamatuks. Peetruselegi ütles Jeesus: «Mida mina teen, seda sina praegu ei tea, aga küll sa pärast saad aru.» Võime ju isegi tunnistada, et mõnikord oleme alles hiljem aru saanud, mis oli heaks ja mis halvaks, ning võime tagantjärele nentida, et Tema teed ja mõtted on tõesti kõrgemad meie omadest. Nagu Iiobki, kes käinud läbi kannatuste kadalipu ja peaaegu murtuna ning kustununa sedasama tunnistama pidi.
Issand on tõotanud meiega koos olla maailma ajastu otsani, ka meie hädades. Nii nagu Ta meie juurde tuli, meie viletsusse, vaesusesse, muresse, seda kandis ja sellest osa sai, nii jääb Ta meid hoidma elu tormituultes ja keeristes. Ja mitte ainult hoidma, vaid ka kandma. Isegi siis, kui me ei mõista ja ei saa aru.
Margus Kirja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)