Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kandidaadi pilgu läbi …

08.06.2016 | | Rubriik: Arvamus

Kui see äärmiselt kurb ja segadust tekitav hetk saabus, et Tartu Ülikooli-Jaani kogudus õpetajata jäi ning praost Ants Tooming ka minu käest küsis, kas ma olen valmis teenima, siis ei olnud mul teist vastust kui jah. Kui kogudus mind volitab, siis mina ju pean olema valmis.
Olin mitu aastat kogudusega ühes hinganud, kitsaskohti leida ja lahendada püüdnud, rõõmuhetki jaganud ning tol hetkel tundus iga teine vastus mõeldamatu – ma ju pean seda edasi tegema, nii lihtsalt on. Sisetunne.
Oleks see siis tegelikult nii lihtne! Otsustasin oma avalduse saata ära võimalikult kohe, kui kandideerimine avatakse, sest siis poleks selle teema peale vaja lihtsalt rohkem tol hetkel mõelda. Mis tehtud, see tehtud. Loomulikult oli huvi, kas peapiiskop loa annab, kellest saavad teised kandidaadid ning millega kogu protsess päädib, kuid õnneks ei ole imikuga kodus olles liiga palju aega muude asjade peale mõelda, argised toimetused ning perekonna logistikaga harjumine võttis omajagu energiat.
Veidi enne avalduste esitamise tähtaja lõppu hakkasin kahtlema, kas ma ikka olen valmis. Tehtud-tehtud otsus oli ikkagi õige – asjade tagasivõtmine on alati keerukam kui esitamata jätmine. Õnneks on mul oma hingehoidjad, kellega oma hirme ja kahtlusi jagada.
Siis selgusid peapiiskopilt loa saanud kaaskandidaadid – suurepärane seltskond. Igaüks omanäoline ja tugev kandidaat. Mõtlesin, et tuleb huvitav kuu, kui proovijutlused algavad. Ja nii see tõesti oli. See maikuu oli Tartu Jaanis eriliselt sisukas, mõttetihe ja laia kuulutushaardega. Kandideerimisi oleks lausa tihedamalt vaja!
Kokku said lepitud vestluste ajad. Panin ka siis ikka valge särgi selga ja läksin nõukogu ette «praadimisele». Äärmiselt kummaline hetk. Ma pole kunagi suulisi eksameid armastanud, vähemalt mitte selliseid, kus pole eelnevalt aega tõmmatud piletit kirjalikult ette valmistada. Eks sealgi ju oli ettevalmistamise võimalus ning oma platvormi laadse toote olin ma ammu läbi mõelnud (eks needsamad mõtted, mida ka abiõpetajana oleksin tahtnud edasi arendada), kuid siiski olen töövestluse situatsioonis suuteline ära unustama elementaarseid asju, mis siis, et vestluse pidajateks olid siinkohal inimesed, keda ma oma sõpradeks või headeks tuttavateks võin lugeda. Siinkohal kasutan juhust tervitada Tartu Jaani kiriku nõukogu ja soovitan neil kõigil lisaks veel ka Houellebecqi lugeda.
Nädalapäevad tagasi valiti mu hea sõber Priit Rohtmets EELK UI professoriks. Mul oli tema üle ääretult hea meel ning õnnitlesin teda. Teisipäeva, 31. mai õhtul, kui ilmnes Jaani koguduse nõukogu otsus, kirjutas Priit mulle vastuõnnesoovid ning lisas mõtte, et kui keegi oleks meile selliseid rolle ennustanud pool aastat varem, küllap oleksime mõlemad selle peale lihtsalt naernud. Kuus kuud tagasi oli minu «plaan» küll hoopis teistsugune.
Jumala teed on sama kummalised kui armastusel ja ega neid kahte lahutada saagi. Tuleb vaid loota ja palvetada, et annab Jumal ameti, annab ka mõistuse.

Käpp,Triin_kolumn copy

 

 

 

 
Triin Käpp,
Tartu Ülikooli-Jaani koguduse vastvalitud õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)