Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Kandes endas Jumalas oleku tunnet

13.04.2007 | | Rubriik: Ühiskond

Ettevõtjad Aigar ja Mae Pindmaa Võrumaalt käisid aasta tagasi Põhja-Hispaanias. Nad alustasid teekonda Trabadelost ja kõndisid 185 km, enne kui jõudsid Santiago de Compostelasse, ehkki seda teed on võimalik ette võtta ka pikema või lühemana.

Mae ja Aigar Pindmaa oma kodus Võrumaal Haanjamehe talus.
Mae ja Aigar Pindmaa oma kodus Võrumaal Haanjamehe talus.

Palverännusiht Põhja-Hispaanias Santiago de Compostelas on olnud kristlastele tähtis juba u 1000 aastat. Paljude eestlaste jaoks avas selle võimaluse laialdasemalt kirjanik Paolo Coelho oma raamatuga «Palverännak: Maagi päevik».

«Lugesime «Maagi päevikut» ja otsus minna rännakule küpses kiiresti. Tean, et paljud inimesed on palverändu kaua ette valmistanud, kuid meie elukogemus on näidanud, et mõni tegu ja otsus tuleb teha kohe, kui sisetunne selleks valmis on. Läksime olema iseendaga, mõtisklema maailma olemasolu üle, tunnetama maailma sel teel.

Kõndisime keskmiselt 20 km päevas, kõige pikem päevane rännak oli 42 km, lühim 12 km. Ööd olid suhteliselt jahedad, päevad mõnusalt palavad. Kui jalale tekkis rakk, oli valus, ja mõistsime, et valu saab tegelikult olla vaid ühes kohas korraga. Sellisel rännul ei valuta iialgi pea.

Avastasime, et kõik, mida tarvis läks, oli meil kaasas. Kaasaskantav on täpselt nii raske, nagu kanda suudad ja tahad. Kujuneb arusaam, kui vähe on vaja, et olla rahul ja õnnelik: üks roheline salat, teeäärne allikas, peatuskohtades tass kuuma jooki.

Seal on teel sellised peatuspaigad, kus saab kas süüa, juua või ka pikali visata, sama teed on ju kõndinud paljud ja välja on kujunenud teekonnapunktid, kus puhata, öö veeta ja rännaku üle mõelda. Iga päev tuleb võtta rännakupassi kaks templit, ükskõik, kas kohvipoest või katedraalist. Rännaku lõpp-punktis näitad oma passi koos templitega ette.

Kõnnid ja näed istumas üht vana meest, kes pakub teed. Jood temaga tassikese, jätad peenraha, lähed edasi ja mõtled, kas ise ei võiks kunagi olla seesama õnnelik taat.»

Palverännu rada Pürenee mägedes on täidetud niivõrd tugeva jumaliku väega, et see hakkab peagi mõjuma, kinnitavad seal kõndinud rändurid.

«Mõistad äkki, et aeg on enda tagantsundimise viis. Hoopis tähtsam on liikumine ruumis, kuid kiirus pole üldse tähtis. Veel mõistsin: selleks, et kõndida ringi Jumala riigis, ei pea järgima kindlat konfessiooni – kui kanda enda sees Jumalas oleku tunnet, siis ongi inimene õnnelik.

Sel teel, 26. aprilli hommikul, kui olime juba paar tundi kõndinud, olin äkki kuldse valguse keras. Ma ei märganud kohe seda imet, mis oli sündinud. Oli nii kerge, loomulik ja hea, astusin edasi ja alles siis adusin, et on juhtunud midagi erilist. Läksin tagasi, mediteerisin ses kohas…

Olen kindel – sellesama kogemuse pärast mina sinna paika sattusingi, kõik ülejäänu oli juba äratundva kogemuse vormistus,» ütleb Aigar, kes on juba aastaid olnud kodusel Võrumaal Rõuge koguduse juhatuse esimees.

Rännu lõppedes end registreerides öeldi, et nemad, kelle ränduripassis oli enamik templeid pärit kirikutest, on kutsutud pühale missale Santiago peakatedraali.

Aigar: «Oli väga puhas ja ülev tunne. Selle tundega kõndisime linnas ringi veel paar päeva, tundsime, kuidas iga kivi kiirgas pühadust, sajad tuhanded palverändurid enne meid on siin olnud, kirgastunud. Saime aru, et pühaduse tunde kogemiseks pole tingimata vaja vahendajaid.

Ehkki filosoofilises mõttes on inimene üksi oma teel, on armastav ja armastatud kaaslane imeline Jumala and. Tagasi tulles mõistsin taas, kui suur õnn on armastada – armastada maailma, oma rahvast, kelle hulgas elad, kellega koos igapäevaseid toiminguid teed.»

Ära kuulanud

Juune Holvandus

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)