Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kalmistud on märk olnust

06.11.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Kui inimene on oma eluteega kord lõpuni jõudnud, siis jätkub midagi, milles ta enam kaasa rääkida ei saa. See on mälestuse maine jäädvustamine. Selle kohustuse täidavad enamasti lahkunu lähedased.

Hauamärgi kõige olulisem osa on sellele kirjutatud nimi, sünni- ja surmadaatumid. Pikka aega on olnud kõige tavalisem ristikujuline hauamärk – esimesed kivist, hiljem puu-, raud- või malmrist, mis on kinnitatud kivile või tsementalusele. Raudristile on tavaliselt kinnitatud vaskplaat nime ja daatumitega. Leidub ka külaseppade valmistatud riste. Edasi tulevad rikkalikult kaunistatud raudristid, millest massiivsemad on hästi säilinud. Neil olevatelt plaatidelt võib lugeda endiste seltskonnategelaste nimesid.

Osa minevikust
Praegused mälestuskivid ja sambad on enamasti tahutud graniidist ja tekst on raiutud poleeritud esiküljele. Huvitavad on hauamärgid, millele peale nime ja eluaja on lisatud mälestusmoto, -luuletus või sobiv mõttetera. Selliseid hauakirju nimetatakse epitaafideks. Paljudel hauasammastel on kujutatud leinakaske, murtud viljapäid, kodumaja või igavest tuld.
Osula kalmistu rajamisest möödub sel aastal 130 aastat. Võhandu jõe ürgses orus asub Osula küla, mida mainiti esmakordselt 1456. aastal ja see kuulus Sõmerpalu mõisa alla. 1883. aastal andiski mõisahärra von Moeller Prassipallu maad kalmistu rajamiseks, sest oli väga tülikas matta inimesi Urvaste surnuaeda, kuna see oli kaugel metsade ja soode taga. Asula lõunaserval asubki Osula kalmistu, mille pindala on 6,96 ha.
Kalmistu loodus, puud ja põõsad, vaikus, mälestused meie kultuuriinimestest ja teistest kodukoha tuntud inimestest, samuti kunstipärased hauamärgid, need on püsiväärtused, mida peame teadvustama, hindama ja hoidma. Kalmistu on osa meie minevikust ja kultuuriloost.

Viimne puhkepaik
Nüüd lähemalt mõnest neist.
Evald-Leonhard-Johannes Maltenek (1887–1938) sündis Tsooru mõisas. 1906 astus Riia polütehnilisse instituuti, mis oli tollal ainuke kõrgem tehniline õppeasutus Baltimaades. Pärast instituudi lõpetamist oli tema esimene töökoht Tallinna ASi Volta tehases.
Kui 1913. aasta märtsis alustas tegevust Tallinna elektrijaam, töötas ta proovisaali insenerina, hiljem elektrijaama direktorina. Ta oli ka üks Tallinna tehnikumi rajajaid ja õppejõud. Maltenek suri 1938 pärast rasket haigust ja Eesti tehnikateadus kaotas väärilise töömehe.
Pärast Malteneki surma 1938. a tehti tema õe Helmi eestvõtmisel Soomest toodud mustast graniidist mälestussammas, mis on üks silmapaistvamaid Osula kalmistul.
Rihhard Iher (1910–1980) sündis Osulas Kivi talus pere teise lapsena. Osula südames olid tol ajal veski, kõrts ja sepikoda. Sealt algas laste muinasjutumaa, sest sooja rehetuppa tulid sepilised sooja ja juttu vestma. Pereisa Peeter Iher mängis viiulit, sepp ja mölder samuti.
Rihhard Iherist sai kuueaastaselt karjapoiss. Koolis viidi ta teisest klassist kohe neljandasse. Algkooli lõpetas väga heade hinnetega. Edasi siirdus Võru poeglaste gümnaasiumi.
Rihhard Iher töötas Osula koolis 1938. aastast kuni 1944. aastani eesti keele, käsitöö ja laulmise õpetajana. Ta juhatas kooli orkestrit ja segakoori, peale selle lavastas noortega näidendeid. Suuremaks tööks kujunes 1929. aastal «Tasuja».
Saksa okupatsiooni ajal töötas Võrumaa Teataja toimetajana. Seal ilmus joonealusena tema jutustus «Tagasi ellu». Koos naise ja nelja lapsega (hiljem täienes pere veel kahega) jõuti sõja-aastail Arukülla, kus pärast rasket kolhoositööd jõudis Rihhard Iher värssegi sepitseda.
1980. aastal ilmus trükist tema võrumurdeline luulekogu «Kassimärss», 1998. aastal ilmus luulekogu «Havvakivi» ja Osula kooli kodu-uurijate algatusel andsid sugulased 2000. aastal välja raamatu «Kaheksa kellalööki», mis oli ilmunud Eesti Sõnas 6. IX – 17. XII 1943.
Luulet hakkas ta kirjutama 1960ndatel. Peale keelelise väärtuse võib Rihhard Iheri loomingus märgata noorpõlveaegse Võrumaa mõttelaadi ja kombestikku, üldinimlike väärtustena jäävad püsima kodu- ja juurtetunnetus, ehe elukogemus. Tema luulest ilmneb tundehell oma maad ja kodukeelt kalliks pidav inimnatuur.
1969. aastal tuli Rihhard Iher II grupi invaliidina isatallu tagasi ja elas siin kuni surmani.
Hilda Iher (1916–1989) oli põline Osula elanik. Ta on murdeluuletaja Rihhard Iheri õde. Tänu Hilda Iheri eestvõtmisele alustati 80ndate lõpul kohaliku vabadussõjas langenute mälestusmärgi otsimist ja väljakaevamist. Kui Urvaste kirikuõpetaja Villu Jürjo 1988. aastal mälestusmärgi otsimist alustas, oli talle abiks ka Hilda Iher.
24. veebruar 1989 oli suur pidupäev ümbruskonna rahvale: kõik võisid näha, kui hästi oli tahvel säilinud, isegi nimetähed polnud pikkade aastakümnete jooksul oma kuldset sära kaotanud. Aga 20. mail 1990, mil vabadussõjas langenute mälestustahvel vana koolimaja õuel avati, oli Hilda Iher juba surnud.
Heljo Saar

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)