Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kallid mälestusesemed

03.01.2018 | | Rubriik: Juhtkiri

Igaühel on vaba voli valida lahkunud aastast välja sündmused, mis teda enam kõnetasid ja meeldejätmist väärivad. Eesti Kirik ei koosta aastalõpus ede- ega tagatabeleid. Ma ei tea, on see hea või halb. Paljud meediaväljaanded teevad tabeleid, et suruda nappidesse ridadesse üks Issanda aasta, mis oma kirjeldamatus mitmekesisuses seda õigupoolest nagu ei võimaldagi. 13. detsembri lehes trükkisime ära peapiiskop Urmas Viilma advendikõne, kus ta tõi välja 50 mõjutu loetelu. Mõtlemapanev, kui seda uuel aastal uuesti üle lugeda.
Igaühe jaoks on olnud aasta ainukordne ja eriomane. Vaat oma isikliku aastalõputabeli võiks küll teha. Ma usun, et paljudes peredes see ka nii on, nagu meilgi, kui pereisa istub aasta viimasel päeval laua taha, avab kroonikaraamatu ja lisab sinna veel viimased sissekanded, mis just meie pere jaoks jäävad möödunud aastat meenutama.
Aastate eest, kui ERM ei olnud veel oma uues majas, kutsusid nad üles peresid detailselt kirja panema ühe argipäeva tegemised. Tegi seda meiegi pere. Küll ainult enda jaoks. Sirvisime nüüd seda kausta ja kogu päev jooksis justkui uuesti silme eest mööda. Mina ostsin sel päeval endale kostüümiriide, millest tükikese kleepisin ka paberile, ja käisin sel päeval kolleegidega Ugala teatris (kaustas on teatripilet). Kui sündis meie pere noorim tütar, hakkas tema kaheksa-aastane õde beebipäevikut pidama. Tegi seda just temale omaste oskuste ja õigekirjavigadega, pilte juurde joonistades. Nüüdseks on sellest üsna äraloetud kladest saanud noorimale tütrele väga kallis mälestusese.
Kallid mälestusesemed. Ehk on igal perel kapinurgas kastike, kus hoiul oluliste reliikviatena kirju, pileteid, riideesemeid ja miks mitte ka ärakuivanud õis pruudikimbust. Üks minu hea sõber võttis hiljuti ette tõelise revisjoni kallites mälestus­esemetes ja otsustas igast teadlikult elatud aastast säilitada vaid kaks eset, olgu selleks kasvõi mõni sõidu- või teatripilet, kiri kallimalt, tunnistus. Väljaviskamisele läks ruumipuudusel kaks suurt pappkastitäit asju. Kalleid mälestusesemeid.
Eesti Kirik alustab taasilmumise 28. aastaringi. Kas te kiriku liikmena kujutate ette elu ilma oma ajaleheta? Paljud asjad ja inimesed tunduvad meile enesestmõistetavad seni, kui nad on olemas. Alles nende kadumisel seisame justkui augu serval. 2017. aasta oli suurte kaotuste aasta. Jaanuaris kutsuti isakoju Ruhnu legendaarne kirikuõpetaja Harri-Johannes Rein. Detsembris kaotas alma mater oma rektori Volli Kalmu. Ja paljud suured jäid nende kahe lahkumise vahele.
Kas me oskame hoida omasid? Maalehes (28.12.) ütleb näitleja Jaak Prints: „Omade hoidmist saab juba lapsepõlves inimesele õpetama hakata. Minu arvates on see meie, eestlaste probleem. Austuse kadumine maksab meile ühel päeval kätte.“
1. jaanuari hommikul sotsiaalmeediast ja veebiportaalidest (ajakirjanik ja õppejõud Priit Hõbemägi) alguse saanud arutelu selle üle, miks pärast presidendi kõnet hümni ei mängitud, on paljudele punaseks rätiks ajal, mil asume eriti intensiivselt tähistama Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, mis, tõsi küll, juhatati sisse juba 2017. a aprillis Mihkli kirikus.
Priit Hõbemägi jagab: „Ning ma mõtlen, et kas see on nüüd vabariigi sümbolite ja eesti rahva iseolemise vaikse kustutamise algus? Sest kui meenutada lõppenud 2017. aastat, siis oleme kuulnud, et meil pole enam vaja rahvusriiki, et perekond ei ole püha, rahvusülikool ei pea kaitsma emakeelt, et igaüks võib olla eestlane … Vabandage väga, aga kellele seda Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva üldse korraldatakse? Eestis elavatele, soovitavalt moodsalt identiteedita, rahvustundeta, emakeeleta inimestele? Aga neid see vanaaegne värk ju enam ei huvita!“
Traditsioone ning sümboleid ei või lihtsalt heast peast prügikasti visata. Need on nagu kallid mälestusesemed, mis tuleb siidpaberisse pakkida ja hellalt hoida.
Võltssallivus? Sellest kirjutab kirjanik Viivi Luik (EE, 27.12.): „Võltssallivus on tekitanud olukorra, mis aegamööda uuristab pinna jalge alt nendel inimestel, kelle olemasolu tõttu maailm praegu veel kuidagiviisi toimib, nimelt professionaalsetel, pühendumusega oma kutsetööd tegevatel inimestel, südametunnistusega inimestel.“ Kuulake kanaarilinde kaevanduses!

SemmSirje 60

 

 

 

 

Sirje Semm,
peatoimetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)