Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kalle Mesilat paelub südameheadus

28.11.2012 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Poolsada aastat tagasi 22aastase poisina vaimuliku ordinatsiooni saanud Kalle Mesila vaatab käidud teele tänulikult tagasi ega pane praegugi pilli kotti, nagu muusikud ütlevad.

27. novembril 1962 seisis Kalle Mesila koos endast enam kui kaks korda vanema Ernst Rosensteiniga Tallinna Jaani kiriku altari ees ja andis tõotuse teenida ustavalt Jumalat ja kirikut. Tõotuse võtsid vastu ja andsid õnnistuse tööks assessor Edgar Hark, noormehe mentor Hageri koguduse õpetaja praost Albert Soosaar ja koguduse õpetaja Julius Voolaid. Jutlustas sel teenistusel nooruke Kalle.
Ernst Rosensteinist sai Pärnu-Jaagupi, Kalle Mesilast Kuressaare koguduse õpetaja. Enne ordinatsiooni oli Mesila Kuressaares mõne teenistuse juba pidanud, 1. advendipühapäeval 1962 jagas ta seal täieõiguslikult jumalasõna ja armulauda. Kogudus võttis ta avasüli vastu. «Saarlased on sooja südamega ja kui nad veel usuinimesed on, võtavad su oma lapseks,» meenutab ta täna.

Tingimusi ei tohi seada
Kolm aastat pensionipõlve pidanud ja 47 teenimisaasta jooksul üheksat kogudust teeninud Kalle Mesila ütleb, et hea on möödunud ajale tagasi vaadata. «Mingis ajaperioodis elades näed toimuvat küll täpselt, aga ei oska seda analüüsida, üldistada. Hiljem hinnang muutub. Ametit alustades võisin olla väga range, ka kibestunud, aga see läks mööda,» ütleb ta nüüd.
Aja jooksul on ta pidanud lugematul hulgal jutlusi ja piiblitunde, viimaseid peab praegugi Tartu Peetris regulaarselt, igaks tunniks põhjalikult valmistudes. Kõige huvitavamaks kirjakohaks on ta pidanud tähendamissõna töötegijaist viinamäel (Mat­teuse 20).
Mõtlema paneb teda ka andeksandmise teema, suhtumine nendesse, kes on meie ees kuidagi võlglased. «Peaksime olema paindlikumad ning mitte seadma tingimusi, millal ja mis asjaoludel on andeksandmine võimalik. Mind on südameheadus paelunud, kuigi ma ei ole kaugeltki valmis teist põske ette keerama, minus on teatavat ägedust lapsepõlvest peale,» tunnistab 72aastane emeriit­õpetaja.

Enam leplikkust
28 aastat Tartu Peetri kogudust teeninud Kalle Mesila vaatab nüüd koguduse arengut kõrvalt. Kulus muidugi palju asjaajamist ja närvi, enne kui koguduse kunagine koolimaja 1996. aastal lõpuks tagastati. Siis ei olnud julgust kooli taastamisele mõelda. «Ma lausa imestan heas mõttes, kuidas ühel inimesel on niisugune ettevõtlikkus ja energia nagu temal,» tunnustab Kalle Mesila oma järeltulijat Ants Toomingat.
«Seda, mis koguduses on hästi, on näha. Tiit Veeberi kätt ja südant oli ka minu ajal tunda, peaaegu üksi pani ta kirikusse küttesüsteemi. Elekter sai uuesti veetud. Andrus Ansip ütles ükskord nõukogu koosolekul: «Mina ei taha olla see linnapea, kelle ajal Peetri kirik põlema läheb» – ja tehti ära,» meenutab Mesila teenimisaastaid.
Ta tänab kõiki juhatuseliikmeid, kirikuvanemaid, töötegijaid, osa neist on praegugi rivis. Nooremad ametivennad tunduvad talle vahel maksimalistid ja eksimatud. «Paneksin neile südamele, et nad oleksid üksteise suhtes mõistvamad ja leplikumad ning mõistaksid, et meie ei tea, mis on kõige parem. Kõike teab kõige paremini taevane Isa. Just leplikkuse ja ühistöö momenti peaks rohkem arvestama,» soovitab vaimulik.
Rita Puidet

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. (Ps 33:12)