Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kalle Kasemaa: teoloogia on humanitaarvaldkonna alus

21.02.2019 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Kalle Kasemaa esinemas Tartu ülikooli 99. aastapäeva aktusel 1. detsembril 2018, mil talle anti üle ülikooli rahvusmõtte auhind.
Andres Tennus / Tartu ülikool

Luteri kiriku vaimulike roll pole Eesti ajaloos piirdunud ainult usuelu edendamisega. Kirikutöö kõrvalt on paljud neist andnud kaaluka panuse Eesti ühiskondlikku arengusse ja kultuurilukku.

1. detsembril Tartu ülikooli rahvusmõtte auhinna pälvinud teoloog ja tõlkija Kalle Kasemaa (76) on üks neist, kes seeläbi ka laiema avalikkuse ees tunnustust leidnud.
Rahvusmõtte auhind anti mullu välja viieteistkümnendat korda. Sellega tunnustab Tartu ülikool isikuid, kes on oma loominguga silmapaistvalt edendanud Eesti rahvuslikku ja riiklikku eneseteadvust. Auhinna saaja valib välja komisjon, kuhu kuuluvad TÜ rektor, eelmisel aastal auhinna saanud isik, neli liiget ülikoolist ja viis liiget väljastpoolt ülikooli.
Auhind anti tavakohaselt kätte 1. detsembril toimunud Tartu ülikooli aastapäeva pidulikul aktusel. „Professor Kalle Kasemaa on elav tõestus selle kohta, kuidas teiste rahvaste keele ja kultuuri uurimine ja vahendamine eesti lugejale laiendab meie maailmapilti ning muudab sellega laiapõhjalisemaks ja kindlamaks ka Eesti ühiskonna alusväärtused,“ kinnitas rektor Toomas Asser sel puhul.
teenekas vaimulik soostus Eesti Kiriku lugejatele rääkima sellest, kuidas tema huvi humanitaarvaldkonna vastu alguse sai ning tunnustuse toonud saavutusteni on viinud.

Noorpõlve huvid
„Mul on elus olnud terve rida häid kokkusattumusi, võib öelda, et on vedanud,“ kinnitab Kalle Kasemaa alustuseks. Huvi raamatute vastu sai alguse juba koolipõlves, mil teda on mainitud Kilingi-Nõmme rajooni raamatukogu aktiivseimate lugejate seas. „Eesti oludes tol ajal kõik koolilapsed lugesid, vähemasti keskkooliklassides,“ meenutab Kasemaa ise. „ilukirjanduse lugemine ja huvi välismaailma vastu oli inimestel suurem võib-olla kui praegu, kus on võimalik ise kohale minna ja vaadata.“
Õpinguid jätkama siirdus Kasemaa 1957. aastal Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumi, kus kujunes sarnaste huvidega sõpruskond. „Noore inimese asi, energiat oli palju, nii et õigupoolest me ei istunud ühtegi nädalalõppu kodus, vaid käisime mööda Eestit ringi kohtades, mis võisid pakkuda huvi kultuurilooliselt, ajalooliselt või ka looduse poolest,“ meenutab ta.
Reisimas käidi kaugemalgi, näiteks kaks korda Kesk-Aasias. Ajad olid aga sellised, et noorte omaalgatuslik tegevus äratas peagi võimude tähelepanu. Selle tulemusel kutsuti kõik sõpruskonda kuulunud poisid korraga sõjaväeteenistusse. Õnneks sattus Kasemaa lennuväeossa, kus vaba aega oli tunduvalt rohkem kui jalaväes. Seda kasutas ta aga suuresti eneseharimiseks. Et sõjaväes tuli igapäevaselt tegelda mehaanikutööga, hakkas varasem tehnikahuvi kaduma ning esile kerkisid humanitaarteemad.
Ent tekkisid ka maailmavaatelised küsimused, mis ajendasid pärast sõjaväest vabanemist 1966. aasta alguses EELK konsistooriumi üles otsima: „Läksin sinna küsima, kas on võimalik Nõukogude Liidus teoloogiat õppida. Ja siis öeldi, et on küll ning isegi eesti keeles ja Tallinnas.“

Innustust UIst
Tänu sellele sai alguse Kalle Kasemaa pikaajaline seotus meie luteri kirikuga. Pärast usuteaduse instituudi (UI) lõpetamist 1973 ordineeriti ta kirikuõpetajaks ning ta asus teenima Palamuse kogudust. 1978–2003 oli Kasemaa Võnnu koguduse hingekarjane ning 1983–1989 ühtlasi konsistooriumi assessor.
Teisalt on usuteaduse instituudis omandatud haridusel oma osa selles, et Kalle Kasemaa on nii tõlkija kui teadlasena Eestis tuntust kogunud. „Sealt oli ka võimalik ikka väga vähesega kirikutööle minna,“ möönab Kasemaa. „Aga teisest küljest need võimalused, mida see instituut pakkus, olid nii rikkalikud, kui neid täies mahus kasutada.“ Nende tollaste üliõpilaste seas, kes tänu sellele silmapaistvateks teoloogideks võrsusid, olid näiteks Alar Laats, Jaanus Noormägi ja Toomas Paul.
Kasemaad ennast paelusid kõige rohkem vanad keeled. „Teoloogiat õppides oli möödapääsmatu õppida heebrea ja ladina keelt ja see suurendas veelgi huvi keelte vastu,“ meenutab ta. „Nii et ma õppisin ära aramea ja süüria keele ning lugesin ka Süüria kristlikke tekste kuigipalju. Ning selle järel õppisin araabia keelt iseseisvalt ja etioopia keelt Uku Masinguga, see oli küll juba pärast UI lõpetamist.“
Uku Masingu tekstid ja kokkupuuted temaga on Kasemaad tema sõnul üldse palju mõjutanud, silmaringi avardanud ja paljude teemade vastu huvi äratanud. UI õppejõududest tõstab ta esile aga Robert Kannukest, kes olnud samuti algupärane mõtleja, ehkki ei saanud väliste olude tõttu oma võimeid täielikult välja arendada.

Viljakas tõlkija
Huvid on olnud õieti palju laiemad, kuid võimaluste ja aja puudus pole lubanud kõigele pühenduda. Näiteks on Kasemaa õppinud iseseisvalt keldi keeli ja Pent Nurmekunna juhendamisel veidi hiina keeltki. Trotsides nõukogudeaegsete võimaluste piiratust hankis ta kirjandust isegi Lääne-Euroopast raamatukogudevahelise laenutuse abil.
Selle isiklikust huvist ajendatud pikaajalise ja pühendunud eneseharimise vilju ongi Kasemaa saanud ka teistele nii rohkesti jagada, et on pälvinud ohtralt avalikku tunnustust. „Tean, et ei tohiks nii mõtelda, aga ikkagi: kes jaksab seda kõike ära lugeda, mida Kalle Kasemaa tõlgib? Kas oleme rahvana selle tõlkerikkuse ära teeninud?“ – seda mullu Sirbis Tartu ülikooli usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmiku väljaöeldut on mõttes mõlgutanud ilmselt paljud teisedki.
Avaldatud tõlkeraamatuid on Kasemaal üle seitsmekümne, nende seas leidub nii usuteaduslikku, kultuuriloolist kui ennekõike ilukirjandust. Eriti suur on tema panus olnud jidiši, uusheebrea ja uuskreeka kirjanduse tutvustamisel. Lisaks sellele on Kasemaa tõlkinud aga ka albaania, araabia, kõmri, ladina, prantsuse, pärsia, saksa, vanaetioopia ja vanakreeka keelest.
Tõlgitavate teoste valikul on Kasemaa sõnul esmatähtis see, et raamat endale huvi pakuks ja kõnetaks. Teiseks on siiski oluline seegi, et tegemist poleks oma kultuuris perifeerse kirjanikuga. Oma piirid seab paraku ka piiratud raamatuturg. Mitmed huvi pakkunud raamatud on jäänud eesti keelde vahendamata, sest kirjastuse hinnangul ei tasu väljaandmine end lugejate puudusel ära. Seetõttu ongi Kasemaa hinnangul väikerahvaste kirjandust meie keelde üldse napilt vahendatud. Lisaks sellele muutub Eesti raamatuturg Kasemaa sõnul kahjuks järjest angloameerikakesksemaks, nii et vähevõitu ilmub isegi hispaania ja itaalia kirjanduse tõlkeid.
Kasemaa teened seisnevadki paljus just selles, et ta on eestindanud meil seni vähetuntud rahvaste kirjandust, sealhulgas ka väljaspool Euroopat elavate omi. „Kinnitav ja meeldiv on teada, et ülejäänud inimesed peale eurooplaste ja ameeriklaste ei ole ka sugugi metslased, kelle peale peab ülalt alla vaatama,“ selgitab Kasemaa küsimuse peale, mille poolest nende maade ja kultuuride tundmine meid rikkamaks teeb. „Nad on palju asju varem ja kõrgemal tasemel teinud kui meie.“ Eeskuju võtmist väärivat leiame ka tänapäevast. Näiteks rõhutab Kasemaa seda, et lihtsaks külavaimulikuks saamiseks peab Iraanis kuus aastat teoloogiat õppima. Ajatollad, keda võiks võrrelda meie teoloogiadoktoritega, õpivad tema sõnul aga 14–16 aastat.

Teoloogi pilguga
Kasemaa pole esimene teoloog, kes Tartu ülikooli rahvusmõtte auhinna saanud. Enne teda on see au osaks langenud Vello Salole ja Toomas Paulile. Et auhinda on välja antud 15 korda, on usuteadlaste osakaal laureaatide seas niisiis küllaltki suur. „Arvatavasti ei ole see juhus. Kui vaadata kaugemale minevikku, siis teoloogia on humanitaarvaldkonna alus minu meelest,“ leiab Kasemaa, juhtides tähelepanu asjaolule, et kõrgkultuuride vanimad tekstid on enamasti teoloogilised.
Eesti puhul tuleb tema sõnul arvesse võtta sedagi, et tõenäoliselt tahetakse tasa teha seda, mis nõukogude ajal tegemata jäi. „See avaldus väga ilmselgelt, kui Elmar Salumaa sai eluajal vana mehena veel Tartu ülikooli audoktoriks,“ leiab Kasemaa. „Kui tema kandidatuur üles kerkis, siis oli küsimus õhus, et õigupoolest oleks pidanud seda ka enne Salumaad Uku Masing saama, aga Masing oli selleks ajaks surnud, kui see võimalus avanes.“
Kalle Kasemaa ise on silma paistnud mitmete teoloogiaõpikute ja teadustekstide tõlkijana, aga ka õppejõuna usuteaduse instituudis ja Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Eriti tasub esile tõsta tema rolli usuteaduskonna taastajana ja esimese dekaanina (1991–1996).
Õppejõutööd nautis Kasemaa enda sõnul ka Tallinnas, ent Tartus töötamine oli tollal Võnnu kogudust teeninud vaimulikule mugavam. Lisaks avanesid seal tol ajal head võimalused erialaseks tööks ja eneseharimiseks. Teaduskonna taasavamist kajastati nimelt laialdaselt välisajakirjanduses ning see ajendas koostööpakkumiste tulva. Nii paljud tuntud teoloogid avaldasid soovi osaleda teaduskonna järje peale aitamisel, et kõiki neist polnud võimalik külalisõppejõududena vastu võtta.
Peale selle annetati suurtes kogustes raamatuid – näiteks 10 000 ühe Lundi teoloogilise raamatukaupluse poolt ning 30 riiulimeetrit Helsingi ülikoolilt – ja seda tartlaste endi valikul. „Oli huvitav ise harida ennast selle kirjanduse valguses, mis Tartusse hakkas tulema 1990. aastate alguses, ja õpetada teisi,“ meenutab Kasemaa.
Mida arvab teenekas usuteadlane aga teoloogilise hariduse tulevikust Eestis? Kasemaa on enda sõnul rahul, et ei teostunud kunagised mõtted koondada teoloogiaõpe Tartu ülikooli ja muuta usuteaduse instituut pelgalt pastoraalseminariks. Praegu on ülemaailmsetest tendentsidest tulenevalt Tartu usuteaduskonnas nimelt tugevnemas religiooniuuringute suund. „Seda enam leian ma, et on õigustatud ka teine kõrgkool, kus tegeldakse eelkõige kristliku teoloogiaga,“ ütleb Kasemaa. Seejuures tuleks võimalusel rõhku panna kogu kristlikule teoloogiale ja mitte ainult kitsalt luterlikule, olgugi viimase eelistamine Eesti tausta arvestades osalt arusaadav.
Kui usuteaduse instituut Kasemaa väljendatud lootusi täita suudab, on tal kahtlemata ka tulevikus oluline roll mitte ainult kirikuinimeste, vaid kogu Eesti rahva jaoks. Ja küllap võrsub siis EELKst edaspidigi vaimulikke, kes oma kultuurialase ja ühiskondliku tegevusega laiema avalikkuse tunnustust pälvivad.
Rain Soosaar

Kalle Kasemaa
Sündinud 30. detsembril 1942
EELK vaimulik – teeninud Palamuse ja Võnnu kogudust
Vana Testamendi ja semitistika spetsialist
Teoloogiadoktori kraad Tartu ülikoolist (1997), Uppsala ja Haifa ülikooli audoktor
EELK usuteaduse instituudi (1978–1991) ja Tartu ülikooli (1991–2008) õppejõud
Viljakas humanitaarteadusliku ja ilukirjanduse tõlkija
Valgetähe III klassi teenetemärk (2000)
Kultuuri elutööpreemia (2017)
Tartu ülikooli rahvusmõtte auhinna laureaat (2018)

Pildigalerii:

1990. aastate alguses langes Kalle Kasemaale osaks juhtida Tartu ülikooli usuteaduskonna taastamist. Selle foto on 1995. aastal teinud rahvusvaheliselt tuntud Vana Testamendi õpetlane Otto Kaiser.

Kalle Kasemaa huvi humanitaarvaldkonna vastu sai alguse juba nooruses. Sellel 1970. aastate alguses tehtud humoorikal pildil on (vasakult) Kalle Kasemaa, Juhan Viiding ja Ott Arder.
Erakogu.

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. (Ps 33:12)