Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kalle Kasemaa: Jumala armastus ületab inimliku tarkuse

23.12.2015 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Laual Kalle Kasemaa ees on avatud Uku Masingu poolt Berliini raamatukogus käsitsi ümber kirjutatud etioopiakeelsed Maar­ja imetegude lood, mis on senimaani tõlkimata ja millele professor soovib tähelepanu juhtida.Kätlin Liimets

Tegusat pensionipõlve Tartus veetev TÜ taastatud usuteaduskonna esimene dekaan, vaimulik, Vana Testamendi professor ja polüglotist tõlkija Kalle Kasemaa tähistab pärast jõulusaginat oma 73. sünnipäeva.

Sisenen Kasemaade koju suure austuse ja hingeärevusega, mis kaob üsna pea Kalle Kasemaa vahetu ja muheda olemise toel. Juba TÜ õppejõuna oli prof Kasemaa tuntud suurepärase lugude vestjana. Nõnda kuulen lausa kuut, sugugi mitte lühikest, aga elegantset lugu, sealhulgas maailma parimat jahilugu, ning prof Kasemaa tunnistab säravi silmi, et lugude vestmine, nende lugemine ja tõlkimine on talle olemuslikult lähedane.
Võõrapäraste nimede kirjapilti tutvustades haarab minu võõrustaja sulepea, ise kiites, et nii on palju mugavam ja et pastakas rikub käekirja. Senimaani sünnivad tema tõlgete esimesed versioonid käsikirjalistena.
Prof Kasemaa on tõlkijana palju panustanud teiste kultuuride vahendamisse eesti kultuuriruumi. Muhe huumor, hämmastav erudeeritus ja ülevoolav jagamisrõõm ilmestavad meie vestlust.

Kas pensionil olles tunned vaimuliku- või õppejõutööst puudust?
Miks ma peaksin puudust tundma sellest, mis on minevik? See ei kõla ehk ilusasti, aga ma olen realist, ei tunne puudust ka näiteks noorpõlvest.

Et see, mis on, on kõige parem.
Mis võimatu on, seda ei taha. Kunagi tõlkisin 14 tundi päevas, õhtul magama minnes olid kirjaread silme ees. Praegu enam 10 tundi ei tööta. Varem olid mu lemmikud õhtutunnid, nüüd hommikud.

Kas Sa tõlgid või eestistad? Mõnikord, kui kultuurikontekst on väga erinev, pole ju võimalik leida sõnale, mõttele täpset vastet.
Mõnel juhul ei saa jah tõlkida, aga saab lisada kommentaari. On esile tõstetud, et mu tõlgetes on palju joonealuseid märkusi, teisalt on küsitud, kas ilukirjanduslikus tõlkes peavad märkused olema. Leian, et tingimata peavad, kui asi muidu arusaamatuks jääb.

Millist keelt valdad kõige paremini emakeele kõrval?
Olen tõlkinud enam kui kümnest keelest, ehk isegi 15st. Mõnest keelest vaid lühemaid tekste.
Kohati päris vabalt oskan saksa keelt, kuni selleni, et valdan mingeid stiilitasandeid, näiteks oskan olla irooniline. Misjonäridel on raudne reegel: põhisõnavara õpib ära paari kuuga, üle 2000 sõna vaja ei lähe, isegi tuhandega saab hakkama; morfoloogiline süsteem omandatakse paari aastaga; süntaks võib keeruline olla, aga ka sellega ei lähe üle viie aasta. Et aga kujuneks stiilitunne erinevatel tasanditel, on vaja 20 aastat keele pidevat kasutamist. See pole lihtne.

Mida tõlkimine Sulle annab?
See on meeldiv tegevus. Meeldib protsess. Huvitav on näha, kas ja kuidas on võimalik mingit asja ümber sõnastada eesti keelde. Naudin nii filoloogilist poolt kui ka kultuuri tõlkimist.

Kuidas valid, mida tõlkida?
Praegu pakutakse. Viimane raamat oli «Minu onu Napoleon». Varasematel aastatel julgeti rohkem riskida, siis pakkusin mina oma isikliku meeldivuse järgi.

Oled nõus Uku Masingu arusaamaga, et keelkond on meelkond?
Jah. Ka teised eestlased on kinnitanud, et tähtis on töötamise protsess, mitte niivõrd tulemus, ent suured rahvad, näiteks ameeriklased, sakslased, venelased, väärtustavad eelkõige tulemust. Kuigi viimasel ajal on ehk hakatud rohkem hindama ka pisiasju ja vaikust inimese elus.
Semiidi keeltes, näiteks araabia keeles, on nimisõnu vaid paarsada, enamik on tegusõnad. Näiteks sõna punane araabia keeles ei ole, on vorm tegusõnast punane olema. Mees on vorm sõnast jalgsi käima. Keel ja ka maailmanägemine on tänu sellele väga dünaamiline: kõik on seotud tegevusega.

Milline tõlgitavatest keeltest meeldib Sulle enim?
Võib-olla pärsia keel. Seal näed lausa sõnade seadmise lusti. Olen kogunud mõningaid näiteid: hommikul, kui päike-pruut tuli läbi silmapiiri loori oma pruutkambri peidetusest ja oma eebenipuust troonil istet võttis, s.t kui päike paistma hakkas; armastus on mõõk, mis raiub pea armastaja kreatuursel dimensioonil; tõstab jala olemise tandrile e sünnib. Kevadiste öökülmade kohta: külma sõjavägi ründas öösiti puude ja lillede leeri; või õide puhkemine: ajarätsep õmbles välkudest kääride abil vihmadest niitidega kauneid rüüsid ja kirevaid rõivaid.

Sulle meeldib kõnekujundeid koguda?
Jah, mõned on väga ilusad. Näiteks kui vaatas, siis pani kulmu vibule pilgu noole või mõtte ohjad andis imestuse kätte. Sedalaadi asju on pärsia kirjandus täis: võimalust mööda ei öelda ühtegi asja lihtsalt. Mingis vanuses oleks selline sõnade tegemine marru ajanud, aga praegu meeldib.

Oled tõlkinud üle 60 teose. Milliseid tõlkeid pead enda jaoks kõige olulisemaks?
Iraan on väga tähtsa koha omandanud minu mõtetes, seetõttu nimetan pärsia 12.-13. sajandi poeedi Farīd ud-Dīn Attāri «Lindude keelt». Veel on vapustav teos Magdeburgi Mechthildi «Jumaluse voogav valgus». Esimene on pärsia müstika pärl, teine kristlik müstika. Müstika on huvitanud mind 20ndatest eluaastatest peale, mitte kogu aeg ühte moodi. Meeldib, et müstikud ei esita asjade kohta kindlaid nõudeid, vaid lähenetakse: on soovitav, on hea …

Kuidas tõlkida tõlkimatut?
On asju, mille puhul tuleb kapituleeruda. Mati Sirkel, keda väga imetlen töövõime poolest, on aastakümneid tagasi resoluutselt öelnud, et pole asja, mida ei saa tõlkida.
Vägev asi, millest pole siiani ühtegi tõlget, on pärsia kirjandusteos, lugude raamat, mille 19. sajandi teise poole valitsenud Iraani šahhile rääkis kolme aasta jooksul igal õhtul tema isiklik jutuvestja unejutuna. Lugude tingimuseks oli, et kõik pidid olema algupärased. Šahhi magamistoa kõrvaluks oli lahti ja üks šahhi tütardest pani lood kirja. Nii sündis raamat, mille maht on 700 lehekülge. See on midagi enneolematut, niivõrd kobrutav ja vohav. Stiil, mida on nimetatud kohati ornamentaalseks proosaks, lausa mängib keelega. Ümber jutustada saaks muidugi, aga see muutuks magedaks.
Haljand Udam on iraani 14. sajandi luuletaja Ḩāfez̧i kohta avaldanud mõtet, et ta on tõlkimatu. Tõlkeid on ju tehtud, aga tema meelest tõlkimatu. Ta on niivõrd mitmeti mõistetav. Ka iraanlased ise hindavad Ḩāfez̧i väga.

Õpetussõnade raamatus on mõte, et kui leiad mett, siis söö mõõdukalt, et ei küllastuks. Kas suudad tõlkimisel mõõdukuse piiri pidada?
Raske. Selle-eest on perioode, kus on mõõdukus teisesuunaline. Tasakaal tuleb äärmuste vahel.

On Sul mingi teos silmapiiril, mida Sinu meelest eesti kultuuriruum vajaks?
Tähelepanu võiks juhtida Uku Masingu käsikirjadele. Masing kirjutas Berliini raamatukogus käsitsi ümber etioopia käsikirjadest kõik neitsi Maarja imelood, 104 lugu, umbes 600 lehekülge. Kahjuks Masing ei märkinud üles nende raamatukogu inventariseerimisnumbreid. Ei tea, kas originaalid on sõjajärgselt üldse säilinud. Koopiad on Uku Masingu Kolleegiumi valduses.

Tarkuse osa inimese elus. Mõnikord öeldakse, et tarkus toob palju valu jne. Kuidas Sa tarkust väärtustad?
Väärtustan, pole kahtlustki. Teen seda, mis mulle huvi pakub, kas see on tarkus või mitte, või mis seos sellel tarkusega on, ma ei vaata sellele asjale nii.

Mis ületab tarkuse?
Inimese jaoks vist ei ületa mitte miski. Jumala juures see, et ta inimest armastab. Viimasel ajal on mulle väga tähtsaks saanud Pauluse öeldu, et ei kõrgus ega sügavus ega terve hulk muid asju ei lahuta inimest Jumala armastusest. See on üks põhilausetest minu jaoks Uuest Testamendist. Jumala armastus on vägev ja ei sõltu inimesest. Nii palju küll, et inimene saab sellele vastata või mitte.

Kas see mõte võiks viidata, et Jumala kogemine, millest ka müstikud räägivad, ja tarkus inimlikus mõttes ei pruugi sama rada kulgeda?
Jumala kogemine tuleb sõltumata tarkusest ja on antud põhimõtteliselt igale inimesele. Küsimus on, kas inimene avab end sellele või mitte. Arvan, et see võimalus on olemas igal inimesel. Kuidas ja kas inimene seda märkab, on teine asi. Üks pärsia müstik nendib: ei saa öelda, et Jumal on inimeses või inimene on Jumalas, vaid Jumal on inimese juures, lähedal.

Et me ei märka tema kohalolekut.
Jah. See on ka vana kristlik kogemus, et inimesel on erinevad ajad, kus ta rohkem või vähem märkab.

Sinu tõlgitud raamatus «Maailma otsa» tegelased Ora ja Avram esitasid matkates vastutulijatele kahte küsimust: mida nad oma elus kahetsevad ja mida igatsevad. Kas oled nõus nendele küsimustele vastama?
Kahetsemist ei ole. Muuta niikuinii ei saa, mis siin kahetseda. Mida igatsen? On arutletud, kas inimene sünnib uuesti ja teises kohas, aga siis on eeldatud, et uus sünd toimuks samal ajal või tulevikus. Mina eelistaksin sündida minevikus (naerab – K. L.). Valiksin 12. või 13. sajandi Iraani.
Kätlin Liimets

Kalle Kasemaa
Sündinud 30. detsembril 1942 Pärnus
1973 lõpetas usuteaduse instituudi
1976 magister theologiae (UI)
1997 doctor theologiae (TÜ)
Uppsala ja Haifa ülikooli audoktor
Esimene TÜ taastatud usuteaduskonna dekaan (1991–1996)
Ordineeritud õpetajaks 27.02.1973
Teeninud Palamuse, Maar­ja-Magdaleena, Laiuse ja Võnnu kogudust
Suurel hulgal tõlkeid teadus- ja ilukirjandusest
Abielus, kolm last

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)