Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kalle Kadakas: me oleme samad eestlased

16.09.2015 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Kalle Kadakas sõitis koos koguduse organisti Marta Kivikuga suvel Kanadast Eestisse ja tõi kaasa filmi saja-aastasest Toronto Vana-Andrese kiriku orelist. Liina Raudvassar

Kalle Kadakas, 10 aastat Toronto Vana-Andrese kogudust teeninud, EELK nimekirjast ametlikult kustutatud vaimulik räägib pärast oma filmi «Oreliga» esilinastust, mis teda hoiab Kanadas, eemal omade keskel.

Pärast tõsielufilmi «Oreliga» esilinastust Viljandis on õpetaja Kalle Kadakas lahkelt nõus andma kirikulehele väikese intervjuu. Plaanitud lühiajalisest mahaistumisest, et «rääkida natuke filmist ja selle autori elust väliseesti pastorina», kujuneb ootamatult pikem jutuajamine «maast ja ilmast ning mis tema sees huvitavat», nõnda et mingi hetk peame Sakala kultuurikeskuse saalist, kus filmi esitlus ja sellele järgnenud koosviibimine on just aset leidnud, suunduma keskustelu jätkamiseks edasi lähedalasuvasse välikohvikusse.

Kui vana kutsumus kutsus
«Olin alguses täiesti vastu ja pessimistlik väljavaatest naasta vana kutsumuse juurde,» tunnistab Kalle Kadakas, kui uurin, kuidas tekkis idee luua film Toronto Vana-Andrese kiriku saja-aastasest orelist.
Vana kutsumuse all peab teatri- ja filmihingega vaimulik silmas oma esimest, näitejuhtimisharidust ning seitsme aasta pikkust tööd režissööri abilisena Tallinnfilmis Jüri Sillarti juures. Ta meenutab, et lahkus aktiivsest filmitööst ja asus Tartu ülikoolis aasta eest taasavatud teoloogiafakulteeti seoses eneseotsingutega ja soovist saada selgust elu põhiküsimustes.
Muide, selles «süüdistab» Kalle õpetaja Harri Haamerit: «Käisin ju Harri Haameri juures seitse aastat leerikoolis, alles siis olin küps edasi minema.»

Filmi sünnilugu
Katsun tüürida jutujärge tagasi äsjanähtud filmi juurde. Avaldan arvamust, et linatöö saab suurepäraselt hakkama sajandivanuse oreli ja tema loo tutvustamisega. Lisaks pilli loole kohtume mitmete organistidega.
Kalle selgitusel sai kõik alguse Toronto eestlaste klubilisest kooskäimisest. Pärast õnnestunud näitemängu teinud Alex Kink Kalle Kadakale ettepaneku film-millest-iganes üheskoos vändata. Kalle olnud alul väga vastu, ent ka Alex ei jätnud jonni, saades veel oma nõusse koguduse organisti Marta Kiviku.
Kui Torontot külastas orelikunstnik Ene Salumäe ja tutvustas Hugo Lepnurmest tehtud filmi «Oreli sisse minek», saabus Kallele «ilmutus»: «Ütlesin Martale, et kuule, see film tuleb orelist.»
Juba esimene võttepäev vaid aasta jagu filmi peategelasest orelist noorema Roman Toiga andnud nii tugeva impulsi, et viimasedki kahtlusevirvendused taandusid. Väga palju aitas materjali kogumisele kaasa Marta Kivik, kes elupõlise väliseestlasena tunneb filmis kajastatut läbi ja lõhki. Muidugi juhtus see, mis enamasti taoliste projektide juures – materjal kasvas üle pea, seda sai soovitust kordades rohkem.
Marta Kiviku sõnul on tallel kaheksa tundi väärtuslikku nn musta materjali, mida filmis ei kasutata. Kalle sõnul oli suureks abiks professionaalne filmitegija Kaie-Ene Rääk, kes materjali läbivaatamiseks ja selekteerimiseks kolmeks nädalaks Torontosse tuli.
Igatahes on film valmis ning sobivaks järelhüüuks Vana-Andrese koguduse lahkumisele 60 aastat koduks olnud kirikust, mille kohta filmis öeldakse, et hoone ehitati oreli ümber.

Võõrsil omade keskel
«Ma läksin aastaks, aga jäin kümneks ega oska veel öelda, millal Eestisse naasen,» tunnistab Kalle Kadakas, meenutades eksiili algust nüüdseks teiseks kodumaaks saanud kontinendil. «Tunnen, et olen oma ja omases keskkonnas,» räägib Kalle, selgitades emotsionaalselt, miks ja mis talle Torontos meeldib. Saan aru, et eelkõige on selleks toredad inimesed, kellega ta nii oma töös kui eraelus lävib.
Inimesed on vahetud, sõbralikud, loomulikud. See on midagi, millest tihti Eestis vajaka jääb. Ta toob näite elukohalähedasest kohvipoest, kuhu sisenedes leiab kohtlemist vana sõbrana, kellele ettekandja teab küsimatagi meelepärase kohvi serveerida.
«Ma olen pagulaspastor,» on Kallel kombeks ennast esitleda. Ta on hingekarjane kogudusele, kes püsib, «kuniks pagulaspõlvkond on viimaseni ära saadetud viimsele teekonnale». Lugupidavalt kõneleb ta paadipõgenikest ja nende järeltulijatest, kes eesti vaimsust võõrsil aus on hoidnud.

Punktidega ja punktideta
Midagi pole teha, jutt riivab ka karedat teemat. Teatavasti ei ühinenud Toronto Vana-Andrese kogudus kodumaa EELKga, säilitades nimekuju Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik. Teame sedagi, et EELK kirikuvalitsuse reageering oli karm: mitteühinenud jäeti välja armulauaosadusest.
«Meid mõisteti lindpriiks, ebasoovitavateks armulauaosaduses,» räägib Kalle, lisades, et see sanktsioon tegi haiget. «Me ei ole kitsarinnalised kaikamehed,» kinnitab Kalle, selgitades, et tema kogudusse kuuluvad haritud ja avala maailmavaatega professorid, gümnaasiumiõpetajad, ärinaised, kel ratsionaalsed kaalutlustele tuginevad seisukohad. «Tegemist oli õige asjaga, aga menetlus oli robustne ja utreeritud,» annab Kalle Kadakas lõpphinnangu Kodu- ja Välis-Eesti luterliku kiriku ühinemisele.
Ta teeb suuri panuseid tekkinud probleemi lahendamisel uuele ametisse asunud EELK kirikuvalitsusele eesotsas ordinatsioonivennast peapiiskopi Urmas Viilma ja väliseesti temaatikat haldava piiskopi Tiit Salumäega. Tekkinud dialoog eri leeride vahel lubab seda loota. Ei, Kalle ei luba nimetada eestlasi erinevates kirikutes eri leerideks: «Me oleme samad eestlased, veelahe ei saa kulgeda ega kulgegi nii formaalseid tähiseid pidi.»

Multikultuur ja rahvusriik
Kanadast ei saa rääkida, nimetamata tema multikultuursust. Kalle kinnitab seda, rõhutades tunnustavalt, et riigis valitseb õhkkond, kus erinevad rahvusrühmad saavad oma kultuuri vabalt hoida: «On huvitav, et inimesed elavad kogukonniti ja neil on vaba areng oma kultuuriloomeks, traditsioonide hoidmiseks ja arendamiseks. Kõik ütlevad, et armastavad Kanadat ja on kanadalased,» jutustab Kalle, lisades, et rahvusrühmad ei põrku, vastandu ega segune. Mingit getostumist samas ei ole, ütleb ta.
Kas see fenomen võiks kinnituda ka Euroopas, konkreetselt meil Eestis, küsin, silmas pidades pead tõstvat pagulasküsimust (augustis, mil jutuajamine toimus, polnud teema veel nii terav kui praegu – L. R.). Kalle vastus mõneti üllatab. Olles vaimustuses oma asumaa multikultuursusest, ei tee ta selle skeemi elujõule suuri panuseid väikeses rahvusriigis.
«Oleksin väga ettevaatlik,» muutub ta päris murelikuks, selgitades, et see, mis toimib Ameerika mandril, ei pruugi vindumata juurduda rahvusriikidele üles ehitatud Euroopas. Tegemist on uue rahvaste rändamisega, arvab ta, tajudes ohtu rahvuskultuuridele.
«See, mis oli meie rahva saatus pagulastena, ei ole täpselt samastatav tekkinud olukorraga,» lükkab Kadakas tagasi retoorika, mis võrdleb tänaseid Lähis-Ida põgenikke pagulastega, kes taandusid kommunistliku režiimi eest läände.
Kindlasti ei soovi Kalle sulgeda südant maailmas toimuva ees, see ei ole tema loomusele kuidagi omane, aga arutleva inimesena loob ta eeldus-põhjus-tagajärg seoseid ning manitseb seeläbi: «Ma oleksin ettevaatlik.»
Liina Raudvassar

Kalle Kadakas
Sündinud 1960 Tarvastus
Õppis näitejuhtimist Tallinna pedagoogikaülikoolis ja teoloogiat Tartu ülikooli usuteaduskonnas
Töötas seitse aastat Tallinnfilmis režissööri abilisena
Ordineeritud EELK õpetajaks 1998
Teenis vaimulikuna Viljandi Jaani ja Pauluse, Põltsamaa ja Kolga-Jaani kogudust
Alates 2005. aastast Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja
Kustutati 2007. aastal EELK vaimulike nimekirjast
Koos meeskonnaga teinud tõsielufilmi «Oreliga»

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)