Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Kaljukindlalt koos oma Jumalaga

27.06.2018 | | Rubriik: Persoon minevikust

Kalju Kukk jagas viimast korda Eesti Kiriku toimetuses olles mälestusi oma pikalt teelt ja mõtteid vaimuliku ametist. Liina Raudvassar

Kui Kalju Kukk maikuus Eesti Kiriku toimetust külastas, ei teadnud keegi, et see jääbki viimaseks korraks, sest Jumal kutsus ta 13. juunil isakoju.

Nii nagu ikka, tuli Kalju selgi korral koos Rapla koguduse õpetajast venna Mihkel Kukega. Istuti kohvilauas ja aeti juttu. Et Mihklil oli vaja veel Pauluse raamatupoes käia, jäi Kalju toimetusse jalgu puhkama. Tekkis hea võimalus teeneka vaimuliku usutlemiseks.

Mida vähem, seda parem
Oma sõbralikkusega oli Kalju Kukk paljudele lähedane. Küllap võib seda nimetada heaks anniks tema ametis. Kui Kalju uuris, et kuidas sul läheb, siis polnud see pelk viisakusvormel, vaid siiras huvi. Huvitudes teiste elust, ei pidanud Kalju enda isikut oluliseks.
„Jumala abiga kuidagi ikka saab,“ vastas ta tagasihoidlikult selgi korral küsimusele tervise kohta. Aga mehe olekust oli näha, et füüsis on mureks ja pole kerge pikemalt istuda ega ka püsti seista ning toimetulekuks tuleb neid kahte kombineerida mõõdetud intervallide järel.
Saan kuulda, et hiljuti oli ta kukkunud ja pea ära löönud. Jumal saatnud aitama päris võõrad inimesed – kutsuti kiirabi ja see viis haiglasse. „Juba enne minu palvet helistasid nad Mihklile ja vend tuli mulle järele,“ räägib ta, tunnistades, et olemine on sellest saadik siiski siiani pisut uimane.
„Minust ei ole küll midagi kirjutada,“ tõrjub ta, kui juhatan jutuajamist sisse selgitusega, et kirikuleht soovib seoses tema läheneva 75. sünnipäevaga ja EELK kõrge tunnustusega (peapiiskop Urmas Viilma pidi EELK aukirja andma pidulikult üle augusti algul Järvakandis Kalju Kuke sünnipäeval) kirjutada loo. Päris siiras on mees ka siis, kui uurin, mida kiriklik tunnustus talle tähendab: „Tegelikult mitte midagi, sest üksnes Jumal võib kiitust jagada.“
Kalju on seda meelt, et „kiitmine läheb vahel üle piiri“, ega luba ennast kõigutada seisukohalt, et kiriku heaks töötamine on juba iseenesest tasu. Kõik inimeste poolt üleantav on vaid ilmalik müra, mida peaks nii palju kui võimalik vähendama.
Jõuame siiski kokkuleppele, et võin meie jutuajamisest artikli kirjutada, kuid pean silmas, et „mida vähem minust, seda parem“.

Meeles hirm
Uurin esimeste mälestuste järele. Ta sündis Saksa okupatsiooni ajal 1943. a Pärnus. Esimene mälestus on kodust – oli õe sünnipäev, aga mitmes, seda Kalju ei mäleta. Üksikasjalik mälupilt tuletab meelde küüditamise ööd 1949. „Ema oli haiglas, isal oli abiks lapsi hoidmas üks vanatädi. Olin terve öö üleval. Kartsin. Jah, oli suur hirm. Ka isa kartis. Kolme väikese lapsega. Hirm on siiani meeles. Meid ei viidud. Ju polnud siis nimekirjas. Jah seda mäletan kui eilset päeva,“ jutustab ta ning on tunda, et aastatetagune lapseea-kogemus toob nüüdki vanale mehele olnu elavalt meelde.
Jutustaja hääl jääb iga lausega vaiksemaks, nõnda et lõpuks liiguvad vaid huuled ning üksikud kuuldavale toodud sõnad ei seo mõtet enam arusaadavaks tervikuks.
Kalju Kukk peab ennast koguma. Ta tõuseb lauast ja teeb toimetuse saalis end raskelt kepile toetades ringkäigu. Vaadates seinale kinnitatud piiskoppide portreesid jääb ta pilk pikemalt emeriitpeapiiskop Andres Põderi pildile peatuma. „Andrest tunnen. Temaga meie teed ristusid, juba ühises sünnilinnas Pärnus,“ räägib ta, rohkem nagu iseendale.

Kukk saarel
Saan kuulda, et just tänu Andres Põderile, toonasele Räpina koguduse hingekarjasele, jõudis Kalju Piirissaare luterlasi teenima. „Põder käis saarel surnuaiapühasid pidamas, kord aastas, enamaks polnud aega. Siis ta soovitaski 1988ndal minul minna. Olin siis Puhjas õpetaja. Nii ma hakkasin käima ja 1990ndal jäin kohe mõneks ajaks sinna paikseks,“ jutustab Kalju.
Sellest Peipsi saarest kujunes tema tõotatud maa, omamoodi pelgupaik, kuhu sai taan­duda liigse ilmakära ja isikliku elu tagasilöökide eest.
Piirissaare-mälestused toovad vana mehe näole laia naeratuse. „Jah-jah, kui ma saarele jõudsin, hakkas traadita telefon tööle, et meie Kukk on saarel ja peab kell kuus Roomani juures tundi.“ Mitukümmend eestlast tuli siis kokku köstri juurde.
„Piirissaarel oli mitu usku, aga saadi omavahel hästi hakkama,“ räägib Kalju, selgitades, et kuna luteri kirik oli sõjas hävinud, saadi kokku elumajades. Alles oli õigeusu kirik ja vana­usuliste palvekoda. Kalju leidis peatuspaiga baptistide juures.

Mõju kodust
Kuidas Kalju jõudis kutsumuseni, leidis soovi asuda kirikutööle? „Oli ikka teisi võimalusi ka, aga ma tahtsin Jumalale lähemale,“ otsib ta vastust küsimusele, miks ta keset sügavat nõukogude aega otsustas vaimulikuameti kasuks.
Küllap mängis oma rolli sügavalt usklik vanematekodu. Isa – ise külakooliharidusega, aga suurepäraste eeldustega sõna kuulutamiseks – oli Pärnu Eliisabeti koguduse alla kuuluva vennastekoguduse jutlustaja. „Vajadusel pidas isa kirikus ka sõnateenistusi, kuigi endal oli kolm klassi kooliharidust, sai ta kõigega hästi hakkama. Eks ta olnud eeskujuks muidugi,“ räägib Kukk.
Tuleb välja, et juba maast madalast olnud Kalju huvitatud ka õigeusust: „Ma armastasin õigeusu kirikut, armastan siiani. Käisin seal omaalgatuslikult. Käisin nii eestikeelsetel kui venekeelsetel teenistustel.“ Ta tunnistab, et eks olnud mõte isegi „vene papiks“ saada, aga eelkõige isa soovil jäi ta siiski kirikusse, millesse teda oli ristitud. Aga austus ortodoksi kiriku vastu on jäänud siiani ning läbi elu on olnud ka hea läbisaamine õigeusklikega.
Tegelikult on Kalju Kukk lävinud ka teiste konfessioonide inimestega. Oikumeeniline on tema hoiak, mis ei luba müüri ehitada erinevate kristlike osaduskondade vahele. Jumal on üks, tuletab ta nüüdki meelde.

Alustas jutlustajana
1963. aastal alustas Kalju õpinguid usuteaduse instituudis ning õige pea sai temast jutlustaja Paistu kirikus Viljandimaal. Siiani on tal meeles naaberkoguduse Tarvastu legendaarse õp Harri Haameri õpetussõnad: sul ei jää nüüd muud üle, kui upud ära või õpid ujuma. „Lausa ära ei uppunud, aga hästi ujuma ka ei õppinud,“ annab ta olnule hinnangu.
Tervis halvenes ning oli selge, et vanas, niiskes kindluskirikus kaua vastu ei pea. Kalju palus ennast mujale saata. Siis tuligi Setumaa veerel Mehikoorma, kus luteri kirik oli hävinud ja teenistusi peeti pühakoja kõrval vanas köstrimajas. „See turgutas mind tervislikult üles, ruume sai soojaks kütta,“ räägib Kalju ja iseloomustab sealset kogudust sõnadega „päris teistmoodi inimesed“.
Teenimise kõrval õpingute jätkamine oli raske, kohati lausa üle jõu käiv. Toona oli selline töö ja õppimise ühendamine aga tüüpiline. „Ma olin saamatu. Ei jaksanud eksameid nõnda muu seas ära teha, nii, nagu see siis ette oli nähtud,“ tunnistab ta, lisades: „Vaimulik pidi siis ju olema ka kassapidaja ja koristaja ja kellalööja ja …“
Õppeainetest südamelähedamaks kujunes kirikulugu, õpetajaks prof Voldemar Ilja. Ise vennastekoguduse taustaga, huvitus Kukk süvendatult äratusliikumistest, näiteks lestadiuslastest Soomes ning Lars Levi Laestadiusest ilmus tal ka põhjalik tutvustus 2013. a Eesti Kirikus.
Enam kui poolesaja aasta pikkuse vaimulikutee jooksul anti Kalju Kuke teenida väga erinevaid kogudusi. Kui jutlustajana alustas ta Viljandimaal, siis pärast aseõpetajaks ordineerimist 1974. a määrati ta Saaremaa Sõrve sääre kogudusi teenima.
Kõige pikemalt, üle kümne aasta töötas Kalju Kukk aga Puhja ja Rannu koguduses. Ka emerituuri jäämine ei tähendanud kirikutööst loobumist. Häädemeeste, Treimani, Tori, Vändra, Rapla, Juuru on mittetäielik nimekiri kogudustest, kus Kalju on vaimulikuna jumalasõna kuulutanud ja sakramente jaganud. 1995. aastast elas ta Järvakandis, kuhu aasta hiljem ehitati oma kirik ja tekkis kogudus, mille teenimisse ta oma asendamatu panuse andis.
„Pühapäeval jõuan ikka kirikusse,“ räägib Kalju ja selgitab, et kas siis koos vend Mihkliga või kui jõud vähegi lubab, päris üksi teenistust pidama.

Kirik pole klubi
Kahjuks sünnib kirikus mõndagi, mis ei ole kohane, tunneb Kalju muret EELK tuleviku pärast. Teda häirib näiteks, kui kirikut võetakse klubina. Kui sakramentidest osasaamisest ning jutluse kuulamisest osutub olulisemaks kirikukohvilaua osadus. „Selleks ei peaks küll kirikusse minema,“ on ta resoluutne. Kalju ei anna ka 80ndate lõpu ja 90ndate alguse kirikuga liitumise buumile üheselt positiivset hinnangut, sest kirikusse ei tohiks minna moe pärast, vaid sisemise äratundmise ajel.
Veel ei suuda ta uuema aja kombega kaasa minna ja kirikus aplodeerida.
Olles küll loomult leplik, on ta saatnud enda sõnul mõnegi ristida soovija tagasi, et ta „järele mõtleks ja oma südame läbi katsuks“, sest igal vaimulikul lasub vastutus hoida „sool soolane“.
Kus on nüüd need sajad, küsib Kalju Kukk inimtühja pühakotta jõudes, mõeldes neile paljudele, keda ta oma vaimulikuteel ristinud-leeritanud on. Aga lõpuks on ikka kõik Jumala käes, arvab Kalju Kukk. Kaljukindlalt.
Liina Raudvassar

Kalju Kukk
Sündinud 2. augustil 1943 Pärnus ja surnud 13. juunil 2018 Järvakandis
1961. a alustas õpinguid usuteaduse instituudis (lõpetamata)
1964–1968 Paistu koguduse jutlustaja
1968–1974 Mehikoorma ja Piirissaare jutlustaja
12. nov 1974 ordineeriti aseõpetajaks
1974–1976 Jämaja ja Anseküla õpetaja
1978–1990 Puhja õpetaja
1979–1990 Rannu hooldajaõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)