Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Kalju Kukk käis oma teed koos Issandaga

08.08.2018 | | Rubriik: Persoon minevikust

Kasvamiseks kosutas õunapuud piiskop Joel Luhamets, istutamisega oli ametis juhatuse esimees Meelis Roosaar, Kalju Kuke leerilaps. Rita Puidet

Puhja kirikus meenutati 2. augustil vaimulik Kalju Kukke 75. sünniaastapäeval.

„Meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!“ (Hb 12:1) oli 13. juuni päevasalm kirikukalendris. Sel päeval kustus Kalju Kuke eluküünal. Jaganud jumalasõna üle poole sajandi, jättis ta jälje paljudesse. Kõige sügavama ehk Puhja ja Rannu rahvasse, sest neid kogudusi teenis ta kõige kauem – üle kümne aasta.
Kuna paljud Kalju Kuke matustele Raplasse ei jõudnud, tuli õpetaja Tiit Kuusemaal mõte vaimupõllu teenäitajat mälestada Puhjas ja lahkunu vend Mihkel Kukk pakkus kuupäevana välja 2. augusti, päeva, mil Kalju oleks tähistanud 75. sünnipäeva. Just tähistanud, sest Kalju, kes välisest hiilgusest ja sünnipäevast ei hoolinud, ei olnud lähenevast peost rääkides tõrkunud. Aprillis oli peapiiskopi otsusega määratud Kalju Kukele EELK aukiri, ent see jäigi üle andmata. Ja suurt sünnipäevatorti said maitsta mälestusteenistusele kogunenud.

Lihtne ja inimlik
Nagu Kalju ise, oli lihtne ja inimlikkusest kantud ka tema mälestusele pühendatud teenistus. Väike kirik täitus tulijatega: oli koguduseliikmeid, sugulasi, sõpru ja vaimulikke. Praost Mart Jaanson meenutas, et käis kümmekond aastat tagasi Petseris teenimas ja sai Kaljult, teda isiklikult tundmata, tunnustava kirja. Praosti sõnul on talle see aval kiri meelde jäänud ja olnud talle kui algajale vaimulikule suureks julgustuseks.
Pärnumaalt oli vaimulikku mälestama tulnud õpetaja Tauno Teder, kes meenutas, et oli 1988. aastal usupuhastuspühal olnud jumalateenistusel. Kirikus olnud paar inimest, aga kui Kalju rääkis, olnuks nagu kirik rahvast täis. Omal moel polnud Kalju teenistuse ajal pühakoda kunagi tühi – Kaljuga koos olid alati taevased hulgad.
Ka nüüd tundus, et Miina-Liisa Kuusemaa oreli- ja Eveli Roosaare viiulihelide saatel olid pühad meiega ja nende keskel Kalju. Oma osa andis ka ansambel Dionysius. Omal kombel oli Kalju ju prohvet: tundis hästi jumalasõna ja kuulutas kõigile sõnumeid. Vahel võis ta küll terav olla, ent ei halvustanud kedagi ega teinud vahet edukal ja heidikul, meenutas õpetaja Teder.
Hiljem ühe noorikuga vesteldes meenutas too aega, kui Kalju Puhjas oli ja heitis silma kultuurimaja juhatajale. Küll erineva taustaga, võlus juhataja Lea vaimulikku tõenäoliselt siirusega, arvas noorik. Kalju ja Lea laulatus Puhja kirikus oli 1986. aastal ja laulatas õpetaja Villu Jürjo. Lesk Lea elab Võõpstes. Jürjo sõnas, et Raplas matusetalitusel polnud tal matuse ega lahkumise tunnet. Küllap saavad nad kord kunagi kokku. Kalju igatsus oli teenida kirikut, formaalsustest ta ei hoolinud.

Kasta ja kasvatada
Sel õhtul sai Kalju Kuke elust kuulda mõndagi seika: kuidas ta käis Kavilda õigeusukirikus „vargusel“, et päästa sealsed ikoonid päris varaste eest. (Ikoonid on taastatud kogudusele tagastatud.) Et Kaljul ei olnud kunagi autot ja ta ei sõitnud isegi jalgrattaga. Et kord värvis ta Puhja kiriku ukse sinimustvalgeks.
Temast ei jäänud maha midagi maist. Kuigi Kalju polnud lõpetanud stuudiumit usuteaduse instituudis, tundis ta suurepäraselt Eesti kirikulugu ja oleks võinud olla ekspert õigeusu alal. Ta luges palju Martin Lutheri teoseid, tundis vabakirikute liikumisi ja seisis just kui Kiriku keskel, liites inimesi ja konfessioone.
„Kalju oli oma nõtruses vägev. Paljud nõrgad said Kaljult tuge,“ sõnas piiskop Joel Luhamets. Kolm kunagist leerilast istutas Kalju mälestuseks pastoraadi aeda õunapuu, „Valge klaarõuna“, sest see hakkab õunahooajal esimesena vilja andma. Kalju Kukest võib lugeda ka enne suvepuhkust ilmunud artiklist „Kaljukindlalt koos oma Jumalaga“ (EK nr 30, 27.6.)
Rita Puidet

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)