Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kalev Uustalu: inimeste suhtumine kultuuripärandisse on muutunud

10.12.2008 | | Rubriik: Kultuurielu

Oktoobrikuus tähistas muinsuskaitseamet 15. sünnipäeva. Et vaadata Eesti muinsuskaitse ajaloos pisut tagasi, analüüsida tänapäeva ning mõelda tulevikuplaanidele, viis Eesti Kirik läbi online-intervjuu muinsuskaitseameti peadirektori Kalev Uustaluga.

Te asusite muinsuskaitseametit juhtima veidi enam kui kaks aastat tagasi. Millise taseme oli taasiseseisvunud Eestis muinsuskaitse selleks ajaks saavutanud?
1993. a 1. oktoobrist ühendati eri ametkondade muinsuskaitsetöötajad ühtseks muinsuskaitseametiks. Ei saa salata, et taasiseseisvunud Eestiski on olnud muinsuskaitsele raskeid hetki, kus poliitikud on tõsimeeli kaalunud muinsuskaitseameti kui asutuse likvideerimist.
2006. aasta suveks, mil mina asusin muinsuskaitseametit juhtima, oli olemas tugev õiguslik baas (rahvusvahelised konventsioonid, muinsuskaitseseadus ning traditsioonid ja järjepidevus töö korraldamisel). Inimestele olid kättesaadavad heal tasemel ja lihtsalt ligipääsetavad muinsuskaitselist infot hõlmavad andmekogud – kultuurimälestiste riiklik register, arhiiv ja raamatukogu.
Muinsuskaitse üks tugevaid külgi oli ja on nii palga eest tööd tegevad kui ka vabatahtlikult osalevad inimesed. Nad kõik on äärmiselt suure missioonitundega, pikaajaliste kogemustega ning suure teadmistepagasiga.
Millised on olnud seni suurimad tööalased väljakutsed? Milliseid muudatusi olete pidanud vajalikuks?
Tööle asudes tõdesin, et muinsuskaitseamet kui riigiasutus ei toiminud väga süsteemselt ega selgete regulatsioonide raames ja siin nägin ma esmaseid muudatusvajadusi. Inimesed vajasid optimaalsemaks tegutsemiseks ja operatiivsema juhtimise saavutamiseks ümberkorraldust ning sel eesmärgil muudeti möödunud aastal muinsuskaitseameti struktuuri.
Täiendavalt töötajate töölevõtmise ning struktuurimuutustega toimus ülesannete ümberjagamine ja täpsete regulatsioonide seadmine, mis pidi aitama töötajatel täita oma ülesandeid keskendunumalt ning tõhusamalt. 2008. aasta lõpus võib öelda, et ligi kaks aastat tagasi alustatud ümberkorraldused on ennast õigustanud.
Lisaks töökorralduslikele muudatustele on parandatud töötingimusi, kasutusele on võetud uuemad transpordivahendid, kaasaegsem infotehnoloogia ning sidetehnika. Regionaalsetes juhtimiskeskustes Tallinnas ja Tartus on tööruumid muutunud märkimisväärselt paremaks. Oleme jõudnud seisu, kus maakondades tegutsevate muinsuskaitse vaneminspektorite palk on tõusnud Eestimaa keskmise palga tasemele.
Oleks väär väita, et see kõik on minu teene. Muinsuskaitseameti töötingimusi on aidanud parandada riik, kes ootab meilt vastutasuks suuremat pühendumist ning paremaid tulemusi. Paremate töötingimuste loomine on teinud muinsuskaitseameti töökohad tööturul konkurentsivõimelisemaks ja see on võimaldanud tööle võtta järjest asjatundlikumaid spetsialiste.
Kui sageli pöörduvad inimesed muinsuskaitseameti töötajate poole?
Muinsuskaitse on valdkond, mis puudutab otseselt või kaudselt väga suurt hulka inimesi ja asutusi – kellel hinge, kellel rahakotti, kuid ükskõikseks ei jäta kedagi. Muinsuskaitseamet on üks väheseid riigiasutusi, kes võib julgelt kinnitada, et tema tegevust toetab ja samal ajal hoiab sellel silma peal suur hulk kodanikke erinevatelt elualadelt.
Muinsuskaitseametisse ja tema maakondlikesse esindustesse on iga päev asja mälestiste omanikel, projekteerijatel, arhitektidel, teadlastel/uurijatel ning ehitajatel. Tihedamaks tööajaks on meile kevadine periood, mil tehakse ettevalmistusi ja kavandatakse remondi- ning ehitustöid, ja seejärel suvi koos varasügisega, kui need tööd tehtud saavad.
Me oleme tänulikud võimaluse eest tugineda oma töös eri valdkondade tipptegijatele/arvamusliidritele ning asjatundjatele, kes kuuluvad muinsuskaitse nõukogusse ja löövad kaasa ekspertnõukogudes. On tänuväärt, et need inimesed leiavad aega ja tahtmist anda oma igapäevatöö kõrvalt vajalikke hinnanguid ning teha ettepanekuid kultuuripärandi säilimisega seotud probleemide lahendamiseks.
Kuivõrd hoolsaks peate mälestiste omanikke oma vara kaitsmisel ning mil määral suhtutakse muinsuskaitsesse kui partnerisse?
Omanike suhtumine neile kuuluvatesse mälestistesse on paljuski seotud sellega, milleks kultuuriväärtuslikku asja kasutatakse ja millisel teel on selle omanikuks saadud. Kui kultuuriväärtuslik asi on igapäevases kasutuses, näiteks pühakoda ja kirikuriistad või eluasemeks olev hoone, on paratamatu, et omanik huvitub selle korrasolekust.
Samas on kümneid näiteid sellest, et mälestis on päritud või omandatud ärilistel eesmärkidel ja ebasoodsa ärisituatsiooni tõttu lastakse varal lihtsalt laguneda. Õnneks on harvad juhud, kus kasumi saamise eesmärgil püütakse mälestist hävitada ja võib ainult aimata mitme nüüdseks hävinenud mälestise põlengu tegelikke tagamaid.
Sajad lepingud, mida muinsuskaitseamet on sõlminud toetuste eraldamiseks mälestiste omanikega või mälestisi korrastavate ettevõtetega, on selgeks tunnistuseks partnerlussuhetest.
Muinsuskaitseameti partneriks võib pidada 2008. a kevadel sündinud kodanikuühendust, Eesti muinsuskaitse ümarlauda, mis on muinsuskaitseametile suuresti lakmuspaberiks mälestiste omanike suhtumisest ning hinnangust muinsuskaitse olukorrale.
Ühendus edastab omanike sõnumit, mis ei olnud minu arvates varem piisavalt ühtselt ja laiapõhjaliselt seadusandvale ning täidesaatvale võimule esitatud. Ümarlauaga suheldes saame muinsuskaitse valdkonnas rääkida selgelt Eesti riigi liikumisest avatuma kodanikuühiskonna poole.
Kas 15 aastat on olnud piisavalt pikk aeg, et muuta inimeste suhtumist kultuurimälestistesse?
Ütleksin, et meie inimeste suhtumine kultuuripärandisse on viimase 15 aasta jooksul teinud läbi suuri muutusi. Pärast Eesti taasiseseisvumist on suurema osa kultuurimälestiste omanikuks saanud üksikisikud, asutused, organisatsioonid ning üha kindlamalt kinnistub seisukoht eraomandi pühadusest ja puutumatusest. Ütleb ju põhiseaduse § 32, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.
Samas ei või tähelepanuta jätta selle paragrahvi lõpuosa, mis lisab, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt ja vastavad kitsendused sätestab seadus. Kultuuriväärtuslikeks asjadeks tunnistatud objektide puhul teeb seda muinsuskaitseseadus, mille kohaselt mälestise omanik või valdaja vastutab mälestise säilimise eest.
Muinsuskaitseamet on toimetanud viimased 15 aastat õigusruumis, mis kardinaalselt erineb kultuuripärandiga toimetamisest enne Eesti taasiseseisvumist, see tähendab nõukogude perioodil. Sel ajal, mil kultuurimälestisteks kuulutatud asjade omanikuks oli riik, võis teha otsuseid, mis praeguses õigusriigis ei mahu mingil moel erinevate regulatsioonide raamidesse.
Millised on muinsuskaitse seisukohalt olulisimad muinsusväärtused tänapäeva Eestis? Kuhu asetuvad taolises pingereas pühakojad?
Kultuuripärandi kontekstis ühe või teise mälestise paigutamine väärtushierarhiasse on äärmiselt tänamatu ja subjektiivne tegevus. Asja riikliku kaitse alla võtmine on pikk ja vaidlusterohke protsess. Kümned asjatundjad ning eksperdid vaagivad iga mälestiseks tunnistamise ettepaneku korral kõiki poolt- ning vastuargumente.
Muinsuskaitseseadus ja alam­­aktid annavad küll raamistiku, milles muinsuskaitseline tegevus toimub, kuid nad ei määra ära mõõtkava, kuhu asja paigutades oleks võimalik hinnata selle kultuuriajaloolist väärtust Eesti riigi jaoks. Samuti ei tasu tähelepanuta jätta asjaolu, et aja kulgedes väärtushinnangud muutuvad ja seetõttu asi, mis tänapäevases kontekstis tundub väheväärtuslik, võib 100 aasta pärast olla väga hinnaline.
Küllap on kõige olulisem kriteerium mälestise hindamisel siiski tema tähendus rahvusvahelises mõõtmes – kui haruldane on asi maailma analooge silmas pidades. Seetõttu ei ole ma originaalne, kui kordan üldtuntut, et Tallinna vanalinn kuulub Eesti kultuuripärandi tippu.
Samas tuleb mul kohe olulise muinsusväärtusena meelde Ruhnus küla kirdeservas paiknev 1644. aastast pärit puitkirik, mis on teadaolevalt vanim puitehitis Eestis. Kirikutel on kindlasti koos mõisatega eriline koht Eesti mälestiste seas. Pühakodadega seotu on riiklikul tasandil väärtustatud vabariigi valitsuse poolt 2003. aastal ellu kutsutud programmi «Pühakodade säilitamine ja areng 2003–2013» raames.
Praeguseks on riik pühakodadele eraldanud programmi kaudu 90 miljonit krooni, millele programmiväliselt lisanduvad summad Tartu Jaani, Narva Aleksandri, Tallinna Jaani, Peterburi Jaani, Tartu Pauluse kiriku jt restaureerimiseks.
Muinsuskaitseametil tuleb rinda pista mitmesuguste probleemidega. Millised on neist hetkeseisuga suurimad?
Aasta-aastalt seisame silmitsi probleemiga, kuidas saada hakkama ebakõladega, mis tekivad muinsuskaitseseadusega sätestatud ülesannete ja iga-aastase riigieelarveseadusega antud võimaluste tõttu. Muinsuskaitseameti jaoks on kaks võimalust – kas piirata riigipoolseid ülesandeid või suurendada riigieelarvelisi vahendeid.
Kindlasti oleks vaja tasakaalustada muinsuskaitseseadusega mälestiste omanikele seatud ühelt poolt riigipoolsete kitsenduste ning teiselt poolt leevenduste ja toetuste suhet.  Muinsuskaitsjad on olnud ajast aega hõivatud maapealsete asjadega, kuid samavõrd vajab reguleerimist vee all asuva kultuuripärandiga seonduv.
Praktika sunnib ümber vaatama regulatsioone, mis piiravad mälestise ja muinsuskaitsealadel asuvate ehitiste omanikel vajalike tööde tegijate valikut. Absurdne on jätkata mitmete lihtsamate tööde puhul muinsuskaitseameti poolt väljastatud tegevuslubadega ettevõtete kasutamise nõuet. See teeb töö tellijale, s.t mälestise omanikule lihtsate tööde maksumuse kõrgeks ja on viinud mõnikord olukorrani, kus peatöövõtjal on tegevusluba, kuid tegelikku tööd teevad alltöövõtjad, kellel see puudub.
Arvan, et omavalitsustel peaks olema õigus seada kaitse kultuuriväärtuslikele asjadele, mis ei ole leidnud kohta riiklikus kultuuriväärtuste registris, kuid on väärtuslikud kohalikus tähenduses.
Praegu seisame abitult käsi laiutades metallidetektorite piiranguteta kasutamise ees, mis aitab vohada nn mustal arheoloogial ja mille tulemusel kahjustatakse ning koguni hävitatakse arheoloogiamälestisi.
Riik on ilmselt ülereguleerinud muuseumides asuvate kultuuriväärtuste kaitse, seades neile piirangud nii muinsuskaitse- kui muuseumiseadusega.
Mälestisi ja muinsuskaitsealasid ümbritseb üldjuhul kaitsevöönd. See on ala, millega seotud regulatsioonid on aktuaalseks saanud eriti viimastel aastatel. Tõenäoliselt ei peaks kaitsevööndi kehtestamine olema ajaliselt nii jäik ning ühene, nagu sätestab praegu kehtiv seadus. Kaitsevööndi esmaseks ülesandeks on mälestise säilimiseks ja vaadeldavuseks võimalikult soodsate tingimuste loomine.
Vajadusel peaks omanike ja asjatundjate ettepanekute alusel, ka pärast seda, kui asi on juba riikliku kaitse all, olema võimalik teha otsuseid, mis muudavad mälestise kaitsevööndit. Sellise võimaluse loomise korral saab riik muutuvas ajas hinnata ning vaadata ümber mälestise ümbrusega ja ümbritsevaga seonduvat.
Kui vajalikuks hindate muinsuskaitse tööd tulevikuplaanis?
Nagu on arenev ja muutuv Eesti riik, nii on muutunud ning tõenäoliselt muutub ja areneb ka muinsuskaitseamet. Tulevikus võivad muutuda meie töö vormid ja meetodid, kuid eesmärk, mille nimel muinsuskaitseamet on tegutsenud ja tegutseb, on püsiv – see on Eesti kultuuripärandi säilimine. Kuni rahvas väärtustab kultuuri ja kultuuripärandit, kestab ka muinsuskaitseline töö.

Küsis
Merje Talvik

1951. aastal sündinud Kalev Uustalu lõpetas 1978. aastal Tartu ülikooli ajaloo erialal. On töötanud ajalooõpetajana ja ehitusettevõtte juhatuse esimehena. Enne muinsuskaitseametisse tööle asumist töötas ta seitse aastat riigikantselei sümboolikaosakonna juhatajana.

Kultuuripärandi kaitsest

Eestis on kultuuripärandi kaitset reguleeritud ühel või teisel kujul juba 1468. aastast, mil hakkas kehtima paavst Paul II bulla sakraalehitistes asuvate kunstiväärtuste säilitamise nõudega. Üks uusaja Euroopa edumeelsemaid muinsuskaitseseadusi – Rootsi kuninga Karl XI 28. novembril 1666 allkirjastatud plakat-manifest – kehtis ka Eesti- ja Liivimaa kohta.
Eesti Vabariigis võeti esmakordselt kultuuripärandi kaitsega seotud «Muinasvarade kaitse seadus» vastu 19. juunil 1925. Teise maailmasõja järgsel perioodil kuni 1993. aastani olid kultuuripärandi vallas erinevad asutused, mille ülesandeks oli muinsuskaitsealaste küsimustega tegelemine.

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)