Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kakskümmend imelist aastat kirikutööl

24.08.2010 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Anneli Lein tunneb kogudusesekretäri tööst rõõmu. Liina RaudvassarAnneli Lein asus 1. septembril 1990 tööle Jõhvi koguduse kantseleiametnikuna. Ametinimetus on nüüdseks muutunud koguduse sekretäriks, aga töö sisu jäänud suuresti samaks. Praegu peab ta ka Pühajõe koguduse sekretäri ametit.
EELKs pole just tavaline, et kogudus saab palgata tööle sekretäri, seepärast on huvitav lugeda seda tööd teinud inimese mõtteid sekretäritööst.
Algus
Võin kindlalt öelda, et olen läbimas oma senise elu tähtsaimat etappi. Veidi üle 20 aasta tagasi seisin noore inimesena altari ees ja pakkusin end Jumalale tööriistaks, et Ta ise vaataks, kuhu ma sobin ning kuhu Ta saaks mind rakendada. Tagantjärele mõeldes võib see tunduda isegi kummalisena, sest ma polnud ju pärit kristlikust ühiskonnast.
Olin siis keskkooli viimases klassis ning laulsin koguduse laulukooris. Mind huvitas väga pühapäevakoolitöö ning usuõpetus. Surnuaiapühal pöördus koguduse õpetaja Peeter Kaldur minu vanemate poole jutuga, et senine kantseleiametnik on saanud diakoniks ja oleks vaja uut töötajat. Olin õppetootmiskombinaadi kaudu läbinud sekretäri-asjaajaja kursuse ning seega tundusin sobivat. Minu lapsepõlvesõbranna töötas samuti siis sekretärina, olles mulle väga suureks eeskujuks ja nõuandjaks. Nii minu tee alguse saigi.
Teel
Kakskümmend aastat ühel töökohal – on seda palju või vähe? Olen tajunud väga erinevaid suhtumisi, tänapäeval peaks ju konkurentsiturul püsimiseks vähemalt iga paari-kolme aasta tagant töökohta vahetama. Loodan, et see jäik suhtumine peagi muutub ning hinnatakse töötajaid, kes on jäänud lojaalseks oma ettevõttele ja erialale.
Varasematel aastatel tegid tuttavad mulle tööpakkumisi, kuid nüüdseks ollakse sellest loobutud. Koguduse töö on niivõrd mitmekesine ja huvitav, et see ei ammenda end kunagi. Põlvkonnad vahetuvad, inimesed muutuvad ning see muudab ka töötajat. Loodan, et olen aastatega vaimselt rikkamaks saanud.
Oli suur au tunda vabariigi esimese iseseisvuse aegseid inimesi, kes aastate eest koguduse elu juhtisid, nende viisakus ja omapärane huumorisoon ei lähe meelest. Oma vaimse alustala sain usuteaduse instituudist, käisin seal loengutes vabakuulajana. Sellel ajal olid ühes grupis nii algajad kui lõpetajad – kohtusin fantastiliste ja vaimuomadustelt suurte inimestega.
Kergetööstustehnikumis (tol ajal oli asjaajamise õpe seal) oli minu õpetajaks ja juhendajaks Tiiu-Reet Kõrven. Pärast tehnikumi lõpetamist julgesin liituda Eesti Juhi Abi Ühinguga, kus kohtusin kristlasest mõttekaaslase Sirje Orvetiga. Julgustan kõiki sekretäre ühinguga liituma, sest eelkõige saab sealt igapäevatööks vajalikku vaimset ja erialast tuge ning kvaliteetset õpet.
Ülemus
Et kogudus eksisteeriks, on vaja head juhti. Olen kogenud, et kõik algab siiski õpetajast ja tema valikutest. Aastatepikkust koostööd õpetaja Peeter Kalduriga võib lugeda suurepäraseks. Olen tema tööstiiliga juba niivõrd harjunud, et sõnu polegi mõnikord vaja…
Oleme arutanud tema õpilastega (neid on olnud üle kümne), et tal oli komme visata noored töötajad nagu külma vette – kõikide küsimustega pidi ise hakkama saama. Alguses see veidi ehmatas, kuid on muutnud meid ainult tugevamaks ja vapramaks. Kahjuks ei ole küll kõik õpilased enam seotud kirikutööga, kuid ju on igaühele antud omamoodi ning seatud erinevad kohustused ja vastutus.
1. detsembril täitub õpetaja Peeter Kalduril koguduse teenimisest 30 aastat. Ma osaliselt tean, mida tähendab vastutada koguduse eest, see on ühtaegu suureks õnnistuseks ning samas ka suureks katsumuseks ja kohustuseks. Ega ilmaasjata paljud sabatiaastat pea. Püüdsin kogudusele toeks olla siis, kui õpetajal oli palju töökohustusi väljaspool. Tunnustatud, laia silmaringiga, suurepärase keelevaistuga, hea lektor – need on vaid mõned omadused paljudest. Samas temperamentne, hea kuulaja ning paljudele raskesti mõistetav, kuid lõbus. Töötajatel pole vist kunagi igav olnud. Olen talle kõige eest südamest tänulik.
Pühapäevakool, kogudus ja pere
Olin noorena viis aastat pühapäevakooliõpetaja. See oli väga tore aeg, lapsed ja noored tulid kirikusse ning sulandusid kogudusega ühte. Grupid olid väga suured ning see oli põnev avastamise ja kogemuste saamise aeg ka mulle. Praegused noored on teistsuguste huvidega, raske on mõnikord isegi neist aru saada. Õnneks on meil Reet Kaldur ja Raija Hirvensalo, kes on pühapäevakooliga aastakümneid tegelnud.
Kogudus on väga tubli ja aktiivne. Olen olnud juhatuses praktiliselt sellest ajast alates, kui tööle tulin. On tänuväärne, et meil on juhatuses ja revisjonikomisjonis inimesi, kes on lojaalsed olnud aastakümneid. Samuti vabatahtlikena töötavad kirikuvanemad.
Koguduse heaks tehtud töö eest saadav õnnistus on suurem kui mis tahes rahanumber. Õnneks on veel inimesi, kes sellest aru saavad. Iga koguduse töötegija on väga oluline ning peab end tundma väga väärtuslikuna. Ja mitte ainult töötegija, vaid ka lihtliige peaks tunnetama ja teadma, et ta on koguduse kantseleisse ja kirikusse alati väga oodatud.
Huvitun arhiivindusest ning pooleli on arhiivi korrastamine. Aega napib, kuigi töötan kantseleis täistööajaga. Tore on tunnetada aastatepikkust järjepidevust. On huvitav lugeda kroonikat ning kujutleda, millised mured olid koguduse õpetajal ja juhatusel aastasadu tagasi. Nende töö on vilja kandnud, loodame, et ka meie töö saab olema edukas ning õnnistusterohke.
Hea on teada, et me pole üksi. Tavaelus numbrite maailmas konkureerivad kogudused on siiski üks Kristuse ihu.
Mu lapsepõlv on olnud imeline, mul on väga toredad vanemad ning vanem vend. Olen neilt palju eeskuju saanud, mind on usaldatud. Kooliajal sain koos matkaringiga palju reisida. Väga tänulik olen oma abikaasale, kes on mõistev olnud ning minu ääretu tööfanatismi tõttu võib-olla tagaplaanile jäänud.
Loodan, et olen olnud väärikas tööline ning võin edasi töötada Issanda viinamäel.
Anneli Lein

TEISED TEMAST:
 Tiiu Truupõld, Pühajõe koguduse juhatuse esimees:
Puutume kokkunii kirikutöös aga meil on ka ühiseid reisimälestusi. Koostöö on sujunud väga hästi. Kuigi Anneli ei pea käima Pühajõel iga nädal, meeldivalt tihti ta siiski tuleb. Annelit iseloomustan kui heatahtlikku, vastutulelikku ning oma töökohustustes korrektset inimest.

 Peeter Kaldur, Jõhvi ja Pühajõe koguduse õpetaja:
Arusaamatu, kuidas Anneli mind 20 aastat on välja kannatanud! Olen tänulik, et ta on meile nii kauaks jäänud. Reisil olles  ei pea ma muretsema, tean, et  koguduse elu on korras. Anneli tähtsamaks iseloomuomaduseks on kannatlikkus, korrektsus  ja oskus suhelda. On hea meel, et  kogudus saab tema tööd vääriliselt tasustada. See nüanss ei olnud ehk 20 aastat tagasi oluline, aga tänapäeval küll.  

Kristus ütleb: Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. (Mt 25:40)