Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kakskümmend aastat Eesti riikliku iseseisvuse taastamisest

17.08.2011 | | Rubriik: Arvamus, Temaatiline

«Niisugust Eesti Vabariiki meie küll ei tahtnud» – sellist laadi osatamist, mida nõukogude nostalgia ja sellega seotud poliitikud võimendasid, võis kuulda juba paar aastat pärast iseseisvumise ime teokssaamist.
Kummalisel kombel on niisugused vimmakad hüüded viimastel aastatel justnagu moest läinud. Kahekümne aastaga on võrsunud uus, juba iseseisvas Eestis sündinud põlvkond, kelle jaoks Eesti Vabariik on endastmõistetavus, kelle jaoks on kogu maailm avatud reisimiseks ja hariduse omandamiseks.
Kakskümmend aastat riikliku iseseisvuse taastamisest pakub parema ja loodetavasti objektiivsema perspektiivi meie ühistest taotlustest ja nende realiseerimisest.
Olin üks väikesest grupist, kes 1972. aastal koostas põranda alt kirja ÜRO-le palvega aidata Eestist välja viia okupatsiooniväed ja korraldada vabad valimised. See oli tollal meeletu unelm. Praktiline eesmärk oli teadvustada läänes seda, et ka okupeeritud Eestis pole surnud unistus demokraatlikust iseseisvast riigist.
See unelm on täitunud. Kuid see ei vabasta meid ka praegu küsimusest, milleks on sellist Eesti Vabariiki vaja. Võib-olla võiksime Rootsi või Soome koosseisus olles juba nautida märksa suuremaid sotsiaalseid hüvesid, või Vene koosseisus olles väldiksime probleemi, et oleme üks ninakas väikeriik, keda vaja korrale kutsuda.
Vastus tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse sissejuhatusest: Eesti riik on selleks, et «tagada eesti rahva ja kultuuri säilimine läbi aegade». Ükski teine riik seda ei tee ega saagi teha.
Eesti on rahvusriik nagu enamik Euroopa riike. Seda saavutada oli aga ülimalt raske – otsuse langetamine toimus noateral.
Ehk mäletate llmar Raagi mõned aastad tagasi näidatud filmi 1991. a 20. augusti õhtust. Meie tahame iseseisvust välja kuulutada, aga Toompeal ikka vaieldakse, venitatakse – need eestikomiteelased seal jonnivad… Vene soomukid lähenevad, aga nemad ei saa asja otsustada. Tõstame käed ja hääletame Eesti iseseisvaks!
Need tormakad inimesed polnud veel 19. augusti õhtuks teadvustanud endile, millise Eesti iseseisvust tahetakse välja kuulutada? Milliste kodanikega?
Raagi filmi kaadrid näitavad stseene viimaselt ülemnõukogu istungilt, mille koosseisus oli neli Nõukogude kindralit; kus kehtis kaks ametlikku keelt; kus ägedad iseseisvuse vastased olid samades õigustes. Milline tulevik oleks olnud Nõukogude Eesti iseseisvumisel?
Õnneks hakati Nõukogude Eestis juba kolm aastat varem arutama selliste probleemide üle nagu Eesti riikluse alused, kodanikkond, õiguslik järjepidevus.
Põhiküsimuseks oli: kes on õigustatud otsustama Eesti tuleviku üle? Kas kogu Nõukogude Eesti elanikkond, millest mitte-eestlased moodustasid juba 40%, lisaks üle 100 000 okupatsiooniarmee sõjaväelase? See oleks olnud nn nullvariandi tulemus, mis taganuks kõigile valimisõiguse nagu viimastel ülemnõukogu valimistel. Seda propageeris Rahvarinde juht Edgar Savisaar.
Eesti ainulaadne saavutus oli selles, et otsustavaks hetkeks, mille saabumist keegi ei osanud ette ennustada, oli eesti rahvas kodanikualgatuse korras suutnud kujundada rahvuslik-demokraatliku alternatiivi, mille sisuks oli õigusliku järjepidevuse alusel taastatav rahvusriik.
1989. a jooksul arenenud kodanike komiteede liikumine kujutas endast pädevaimat rahvahääletust rahvusriigi kasuks, millele andis oma allkirja ligi 800 000 Eesti Vabariigi kodanikku.
Mis oleks saanud siis, kui oleks mindud kergemat ja väliselt efektsemat teed – iseseisva Eesti NSV väljakuulutamine?
Esimeses riigikogus olnuks juba 35–40% mitte-eestlasi, k.a sõjaväelased, kes olid aktiivselt vastu Eesti tõelisele iseseisvusele. Töö jätkunuks kahes keeles.
Selle tulemusena oleks nii tugev vähemus blokeerinud algusest peale kõik kavad teha pööre idast läände, viia läbi põhjapanevad reformid, liituda Euroopa Liidu ja NATOga.
Oleksime jäänud Vene mõjusfääri – pooliseseisva vasallriigina. Oleksime olnud Moldova või Valgevene seisundis – Vene väed endiselt sees, vene keel ametlikult käibel. Oleksime endid ise ära lõiganud tõelise iseseisvuse võimalusest – ja oma põhiseaduse sissejuhatusest.
Õnneks suutsime noateral balansseerides saavutada 20. augusti pärastlõunaks läbimurde ning jõuda rahvusliku kokkuleppeni ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel, mis tugines 1918. a välja kuulutatud rahvusriigi põhimõtetele.
Eesti on saavutanud 21. sajandi alguseks ajaloolise unistuse täitumise – olla iseseisev ja võrdne riik teiste maailma riikide seas. Juhan Liivi valulis-lootusrikas unistus sellest, et «ükskord on Eesti riik», on teostunud.
Minu kolleeg europarlamendis, Gunnar Hökmark, kes sai meie jaoks tähtsaks 1990. ja 1991. a Stockholmi esmaspäevamiitingute korraldajana Balti riikide taasiseseisvumise toetuseks, meenutab sageli, kuidas ma olevat talle neil aegadel kõnelnud oma unistusest.
Sellest, et Eesti võiks kunagi olla samasugune igavalt normaalne riik nagu Rootsi, kus ei arutata eksistentsiaalseid küsimusi, vaid tegeldakse eelarve, maksude, sotsiaalse õigluse probleemidega.
Väliselt vaadates on see «unistus» täitunud. Oleme liitunud heaolu kasvatamisele orienteeritud ühiskondadega ning mõõdame oma progressi rahvatulu ning tarbimise kasvuga.
Seetõttu on eriti oluline teadvustada Eesti riigi ja eriti tema ajalookäigu omapära. Teatavais olulistes küsimustes ei ole me nagu teised.
Võime nentida, et oleme rahvas, keda ajaloo loogika ning Euroopas valitsevate jõuvahekordade põhjal poleks pidanud täna olemas olema. Vähemasti mitte rahvana, kel on oma keel, kultuur, identiteet, riiklus.
Põhjasõja käigus oleksime peaaegu füüsiliselt välja surnud, saksastamine ja venestamine võinuksid hävitada meie identiteedi.
Eesti erineb enamikust teistest rahvastest, sest meie ajalooline kogemus seab eestlased jätkuvalt silmitsi hamletliku valikuga: olla või mitte olla.
Seda isegi iseseisvuse tingimusis, kuivõrd meie arv on langenud alla miljoni ning osutab jätkuvat kahanemist. Seda valikut ei suuda mõista suuremad rahvad, kes võivad kogeda katastroofe ja kaotada sõdades miljoneid, kuid kelle füüsiline eksistents ja kultuur pole kunagi olnud eksistentsiaalselt ohustatud.
Seetõttu edastab minevikukogemus 20 aastat pärast iseseisva riikluse taastamist kohustusliku sõnumi: eestlased ei saa lubada endale luksust harjuda ära «normaalse» riigi kui endastmõistetavusega.
93aastane Eesti Vabariik pole endastmõistetav, pole laiemas rahvusvahelises kontekstis veel päris «normaal­ne». Et temaga päriselt ära harjutaks ja Eestit kui endastmõistetavust aktsepteeritaks, läheb veel palju aastaid ning tuleb teha pidevat tööd.
Lagle Parek on öelnud, et nii väikese rahva jaoks nagu eestlased on iseseisev riik erakordne luksus.
Luksuskaup pole endastmõistetavus – igaüks mõistab, et selle eest tuleb kallist hinda maksta. Eesti kodanikelt oodatakse mitmekordselt suuremat panust oma vabariigi kindlustamisel ja arendamisel.
See ei tähenda tingimata ainelist panust (kuigi heategevus, kõikvõimalike kultuuriprojektide ja kodanikualgatuste toetamine on ülimalt vajalik), küll aga esmajoones oma aja, energia, hea tahte, algatusvõime, südametunnistuse ja õiglustunde panustamist.
Meie ei saa lubada endile luksust olla enesekesksed individualistid, kes, igaüks eraldi, üritavad ennast teostada või elu nautida, ligimesest ja ühiskonnast hoolimata.
Ja kõige lõpuks – iseseisvuse taastamise juubeli puhul on meil kõigil eriline põhjus tänutundeks selle Jumala armu vastu, mis võimaldas meil rahumeelselt ja väärikalt oma riiklus tagasi võita. Tänutunne on meie kõigi muude püüdluste ja õiges suunas kasvamise allikas.

«Too Jumalale ohvriks tänu
ja tasu Kõigekõrgemale oma tõotused!
Ja hüüa mind appi ahastuse päeval;
siis ma tõmban su sellest välja
ja sina annad mulle au,» kuulutab psalmist.
(Psalm 50:14–15)

Tunne Kelam
,
Euroopa parlamendi saadik

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)