Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kaks tulevikulootust

11.06.2008 | | Rubriik: Kultuurielu, Muusika

Triin Ruubelit ja Lehari Kaustelit võib pidada meie tulevikulootusteks. Foto: erakogu

30. mai õhtul oli Tallinna Jaani kirik ilmaliku muusika päralt. Esines Tallinna Kammerorkester, kavas XX sajandi muusika.
Ettekandele tulid Karl Jenkinsi (1944) XVI sajandil elanud itaalia arhitekti Andrea Palladio mälestuseks kirjutatud «Palladio», Peterburi konservatooriumi professori Sergei Slonimsky (1932) kevadine «Concerto primaverile» viiulile ja orkestrile ning meil rohkem tuntud inglise helilooja Benjamin Britteni (1913–1976) «Lihtne sümfoonia». Loomisaastad vastavalt 1995, 1983 ja 1934.
Enesekindel ja julge esinemine
Kuid mitte need helitööd polnud sel õhtul arvukalt kohale ilmunud publiku huviobjektiks. Tuldud oli eelkõige kahe siin üles astuva noore interpreedi pärast.
Triin Ruubel on lõpetanud 2007. aastal Tallinna Muusikakeskkoolis õpetaja Tiiu Heinsalu-Peäske viiuliklassi. Praegu jätkab õpinguid Rostocki Kõrgemas Teatri- ja Muusikakoolis prof Petru Munteanu juures. Juba on ta jõudnud osa võtta veel neljast silmapaistva viiuldaja meistrikursusest.
Niisiis Triin Ruubel alles õpib, aga juba on tal kirjas seitse mitmesugust auhinda, sealhulgas grand prix rahvusvaheliselt G. Enescu nimeliselt viiuldajate konkursilt Rumeenias ja eripreemia J. Brahmsi sonaadi parima esituse eest rahvusvaheliselt konkursilt Kloster Schöntalis. Väike pole ka esinemispraktika koos orkestriga, kelle hulgas on lisaks kodumaistele Poola Kammerfilharmoonia, Norddeutsche Philharmonie Rostock’i ja Vorpommerni Filharmoonia orkester.
Justkui polekski tegu alles oma loometeed alustava noore muusikuga. Ja ega teda kuulates algaja muljet jäänudki. Enesekindel, julge esinemine, puhas, veidi omapärane toon ja veatu tehnika tõid talle publiku poolehoiu. Poola päritolu arvukate helitööde autori Slonimsky «Concerto» võimaldas tal end näidata nii bravuurse, kindlust ja suurt kõlajõudu nõudva kui ka lüürilise, arendatud meloodia kujundusoskust vajava muusika esitajana. Võib-olla nõudnuks «Romansa» suuremat pehmust ja südamlikkust. Tähelepanuväärsed olid noore interpreedi esitatud kadentsid, kus ka topeltvõtteid oli nauditav kuulata.
Mitmekülgne mees
Lehari Kaustel, kes kontserti juhatas, on sama värvika minevikuga. Tema püüded oma haridust täiendada on lausa aukartust äratavad. Dirigenditegevust alustas ta seitse aastat tagasi, võites kohe G. Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli korraldatud noorte dirigentide konkursi, millele lisandus esikoht löökpillimängus üle-eestilisel võistlusel. Meenutab Eri Klasi ja vendasid Järvisid, kes samuti alustasid löökpillimängijatena.
2007 jäi seljataha löökpilli eriala Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (dots Rein Roosi klass) ning dirigeerimise õpingud dots Jüri Alperteni ja prof Paul Mägi juures, lisaks osavõtt viie silmapaistva dirigendi korraldatud meistrikursustest, kelle hulgas on ka Kurt Masur ja Eri Klas.
Seegi pole veel kõik. Paralleelselt muusikaõpingutega on ta tutvust teinud ka EBSi ja Amsterdami Ülikooliga. Nüüdki pole õpingud veel lõppenud – eesmärgiks on magistrikraad, milles teda juhendab prof Paul Mägi.
Kirikuringkondades on ta eelkõige tuntud kui Püha Miikaeli poistekoori dirigent ja Sodalitas Musicae Christianae asutajaliige. Ta on ka muusikaühingu Crescendo kunstiline juht, Collegium Consonante ja Coro Consonante ning Haapsalu Noorte Kammerorkestri dirigent.
On juhatanud muusikale «Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi» ning «Les Miserables», töötanud Arena teatriga Saksamaal, juhatanud mitut orkestrit jne.
Oskab mõtteid muusikasse viia
Prof Paul Mägi võib oma õpilase üle uhkust tunda. Lehari Kaustel pole mitte ainult õppinud tunnetama muusikat ja selle vormisaladusi, vaid ta oskab oma mõtteid orkestrile ka arusaadavalt edasi anda. Tal on «ilus käsi», täpne löök ja tähelepanuväärselt mitmekesine võtete arsenal, mis laseb tal ühte ja sama tunnet või mõtet mitmeti varieerida, tehes ettekande huvitavaks ja uudseks.
Kuigi – ettevaatust horisontaallöögi kasutamisel – vertikaalne on mõjusam ja orkestrile paremini jälgitav. Hea mõte oli juhatada taktikepita leinalikku, voolava meloodiaga, kohati pingelise traagikaga «Sentimental Sarabandi» Britteni «Lihtsas sümfoonias».
Ei tea, kas «Palladio» Largos kollitavat staatilisust saaks veelgi vähendada? Aga kulminatsioonid olid kõikjal toredad ja tõusud – pinge kruvimised täpselt välja rehkendatud, vaid Slonimsky «Finales» läks asi pisut liiale – tõus algas liiga tormiliselt ja «aega jäi üle».
Triin Ruubelit ja Lehari Kaustelit võib pidada meie tulevikulootusteks, kes jätkavad Tiiu Heinsalu-Peäske, Mari Tampere, Eri Klasi, Neeme Järvi jt meie andekate interpreetide elutööd. Valdavalt mitte midagi oskavate «superstaaride» asemel on rõõm kohtuda selliste haridusest lugu pidavate noortega, kes peavad vajalikuks oma anne igakülgselt välja arendada ja ajapikku jätavad püsiva jälje meie muusikalukku.
Mati Märtin

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)