Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kaks olulist konverentsi

02.11.2010 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Homme on korraga kaks konverentsi. Üks Tallinnas ja teine Tartus. Tegelikult tahaks osaleda mõlemal, aga see ei ole kahjuks võimalik. Vahel küsin, miks langevad olulised üritused ajaliselt kokku. Kas on tegemist informatsiooni puudumisega või on meid liiga vähe, et kõigega hakkama saada? Aga tahame või ei, elu seisab ikka valikutes.
Suure lugupidamisega tuletan meelde oma õppejõude dekaan professor Ago Viljarit ja professor Robert Kannukest. Meie õppejõud olid pikalt oma ajast ees ja suutsid õpetada ka meid vaatama ajas kaugemale ja nägema tulevikku, mis siis oli erinev sellest, mida ametlik propaganda sõnastas. Usuteaduse instituut andis oma aja parima hariduse. Meid koolitati võitlejaks ja õpetati väitlema. Ago Viljari suutis dekaanina hoida alal akadeemilise vabaduse ja sallida enda kõrval ka teisi. Temalt saime õppida hoolitsust ja tähelepanelikkust oma õpilaste suhtes. Kuigi ta oli Uue Testamendi ja kreeka keele professor, oli tema üheks lemmikteemaks hingehoid.
Professor Robert Kannukesest jääb meelde see, millise innuga ta uuris ja seletas meile rootsi loodusfilosoofi ja teosoofi Emanuel Swedenborgi (1688–1772) müstilist õpetust, mille ta oli saanud ilmutusena. Nautida sai meie õppejõudude erinevaid teoloogilisi vaateid ja õpetusmeetodeid. Peapiiskop Jaan Kiivit sen oskas näiteks suurepäraselt praktilise usuteaduse seminaris leida nõrga töö tugevusi ja tugeva töö nõrkusi. Igaüks lahkus teadmisega, et peab veel õppima. Olime väga õnnelikus olukorras, sest õppejõududel oli meie jaoks aega. Kahjuks jääb mul kuulamata, mida homme meie professoritest räägitakse.
Olen kavatsenud osaleda Eesti Kirikute Nõukogu korraldataval konverentsil «Elust, usust ja usuelust» Tartu ülikoolis. Konverentsi teema tundub pisut vanamoodne ja seda ta mõnel määral ongi. Selle pealkirja saamislugu läheb tagasi möödunud sajandi üheksakümnendate aastate esimesse poolde. Töötasin siis EELK konsistooriumi kirjastus- ja pressiosakonna juhatajana. Ühel päeval tuli minu juurde säravate silmadega härrasmees Hans Hansen ja rääkis, kui oluline on alustada kohe Soome kiriku eeskujul sotsioloogiliste uuringutega. Hansenil oli tegus koostöö Soome kiriku uurimiskeskuse juhataja Harri Heinoga. Ta oli veendunud, et kirik vajab uurimistööd, tegemaks õigeid otsuseid ühiskonna, üldkiriku ja üksiku koguduse tasandil.
Algas pikem protsess sotsioloogiliste uuringute ettevalmistamiseks. Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Piibliseltsi ja Evangeelse Alliansi koostöös valmis ankeet «Usust, elust ja usuelust». Väärt lugemine on selle esimese uurimuse põhjal kirjutatud Hanseni raamat «Luterlased, õigeusulised ja teised» (Tallinn, 2002). Tagakaanel on lugeda:
«Kui Teid huvitab,
• kui palju on Eesti elanikest usklikke, usuliselt ükskõikseid ja ateiste
• üksikute usuühenduste liikmeskonna üld-iseloomustus,
• kuidas suhtuvad religiooni mehed ja naised, eestlased ja teised rahvused, üksikud vanuse- ja haridusrühmad, eri maakondade elanikud jt.,
• mil määral oleme ebausu kammitsais,
• kas usklikkus muudab inimeste eluvaateid,
siis loodetavasti leiate sellest raamatukesest mõndagi kasulikku.»
Nüüd on uurimistööd tehtud ligi paarkümmend aastat. «Eesti oikumeenia lugu» (Tallinn, 2009) pakub ülevaate nii kogu oikumeenilisest protsessist kui sotsioloogiliste uuringute ajaloost. Homne konverents võtab kokku käesoleval aastal läbi viidud religioonisotsioloogiliste küsitluste neljanda etapi tulemused. Kirik vajab uurimist ja analüüsi, et teha õigeid otsuseid.
Huvitavat konverentsipäeva nii Tartus kui Tallinnas!

Tiit Salumäe
,
assessor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)