Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Kaks meest paadis

11.05.2010 | | Rubriik: Hingehoid

Käbi KanterSiidilipp ja hõbepurjed – kuldne laev läks merele…
Laeval olid noored mehed, keda hüüti madrusteks…

Istun taburetil kahe voodi vahel. Kaks silmapaari vaatavad mind. Kaks meest, kokku kuivanud, krimpsu tõmbunud, näost hallid, kooljahõng küljes. Üks neist endine jurist ja kõva tegija, teine lihtsalt õigeusklik setu.
Tuleb valvearst, sakutab setu meest varbast: «Vaata, too on 52aastane.» Mina arvasin, et 82aastane.
Olen surijate palatis. Mind paluti ühe mehe juurde tulla, temaga kõnelda, võib-olla pisutki jaksu anda, aga sattusin kahe vahele.

Imestan, kuis võib surmavari inimesi muuta nii teineteise sarnaseks. Just nagu kord päris alguses, sünnitusmajas, kui vastsündinud mehehakatisele käe ümber numbri-nimega pael seoti, et teistega segi ei läheks.
Kaks silmapaari – kaks vähist räsitud minejat. Mida mul neile kõnelda? Pealegi kui keelati surmast rääkida.
Elust. Tollest, mis vahepeal tehtud sai, mis pooleli jäi…
Või olla vait? Lihtsalt olla, istuda seal tabureti peal ja mõtelda. Ja julgeda meestele silma vaadata. Silmad räägivad, kui sõnu ei leia.
Kaks meest «paadis» – kaks silmapaari. Nad teavad, et olen haiglapastor, ükskõik, et koondatud, endine. Me vaatame tõtt ja mõistame sõnadeta, mida ma öelda ei tohtinud.

Mulle meenub mu vanaema üks lemmiklaul, mida ta köögis pliidi ees toimetades laulda armastas. Sellest jagus vanaemale pudrukeetmise ja lihapraadimise ajaks. Ei tea õieti, miks see mulle nõnda meelde jäi. Ehk seetõttu, et pliidi juures sehkendades näpud kõrvetasin ja vanaema neile peale puhudes ütles: «Ära nuta, poiss. Too on hää, et valu said. Nüüd tead!»
Laeval olid noored mehed, keda hüüti madrusteks…
Kui optimistlik algus laulule. Nõnda ju ongi. Noored mehed lähevad, igal oma lipp ja sellel kiri lehvimas, teevad oma tegu, oma lugu, oma sugu, pulli ja pattu, tihti trotsides valulist tõdemust, et tuline pliidiraud teeb haiget.   
«Julge hundi rind on rasvane.» Mis madrus sa oled, kui ei taha saada admiraliks või vähemalt laevakapteniks?
Laeval olid noored mehed…

Ühel päeval, tunnil, hetkel inimene mõistab neid laulusõnu paraku sootuks teisiti. Oli ta eluajal madrus või jõudis admirali tiitli välja võidelda, miljardäri elu nautida või poliitiku võimu… Aga tema ei sõida enam, tema laeva pole enam. Ta lugu on lõppenud. Midagi juurde, midagi vahele kirjutada enam ei saa. Tuleb leppida sellega, mis olnud, mis tehtud, mida otsitud, leitud, unustatud või enda hingele avastatud.
Ühel hetkel jääb inimene üksi küsimusega: «Kuhu ma lähen? Või kas üldse lähen? Või jään? Või tulen hoopis tagasi? Või milleks seda nuhtlust veel vaja? Alga jälle algusest, ema tissist, siis purjeta merele, teadmata, kuis ja kunas ots kätte jõuab…»
«Üle jõe me läheme…» Või üle laia mere…
Üle jõe küll, aga kes vastu tuleb? Ja mida sa kostad, kui ta küsib: «Kes sina oled?»
Sa oled just see, milline oli su elu. Ei enam ega vähem. Ja teisel pool jõge tingida enam ei anta.

Kaalukeel. Ei tea, kes oskaks seda eestlasele nõnda tähtsat sõna eurokeelde tõlkida. Liialt sügavale ulatub kontekst. Teisalt – sõna sisu leiad igast keelest: see üritab välja öelda midagi tollest, mis meid kord teisel pool jõge, merd või Peipsi järve ootab.
Istun taburetil ja mõtlen, mida kõnelda. Mehed on sõnakehvad. Setu ei saa sõnagi suust, ainult vaatab mind ainiti. Teine räägib pisut maast ja ilmast.
Mehed on väsinud. Tõusen, luban tagasi tulla, õnnistan neid mõttes ja lahkun.
Tagasi tulla ei õnnestunudki. Mehed olid läinud mõlemad, vaikselt ja valutult… või võeti neid.
Mina sain õdedelt kiita ja setu mehe omastelt tänukirja. Mille eest? Ma ei teinud ju midagi? Vaid tulin ja olin, pisut aega. Või oli siiski midagi veel, mis minejaid surmaeelsest agooniast päästis? Keegi kolmas?

21.12.2004      
Peeter Karma

(Järgneb.)

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)