Kaks konsultatsiooni evangelisatsiooni üle

Viimaste aastate oikumeeniline kliima Eestis on sedavõrd soodne, et kasvab julgus võtta ette teemasid, mis puudutavad kirikute ühistööd mitte ainult formaalselt, vaid ka ühiste vaimulike ja teoloogiliste väärtuste pinnal.
Kirikute ühistegevuse suurimaks proovikiviks osutub ilmselt misjon ja evangelisatsioon. Ent sellisest eesmärgist loobumine poleks sugugi süütu tegu, sest evangeelium Jeesusest Kristusest ongi see üks ja ainus, mis kõiki kristlasi ühendab, ning lisaks sellele on misjon ja evangelisatsioon kuulutatud prioriteetseks rahvusvahelises oikumeenilises liikumises.

Oikumeenilise liikumise seisukohad
Euroopa Kirikute Konverentsi ja katoliikliku Euroopa Piiskopikonverentside Nõukogu ühisdokument Charta oecumenica aastast 2001 pühendab II peatüki teemale «Evangeeliumi ühine kuulutamine» ega jäta ühelegi kirikule taganemisteed: «Euroopa kirikute kõige tähtsam ülesanne on ühine evangeeliumi kuulutamine kõikide päästmiseks nii sõna kui teoga. /…/ On oluline, et kogu Jumala rahvas üheskoos vahendaks avalikult evangeeliumi.»
(Vaata lisaks: Documenta oecumenica: kirik – ühiskond – misjon, EELK Usuteaduse Instituudi toimetised, XV, 2006.)
Charta oecumenica ei ole sündinud tühjale kohale, vaid toetub varasematel aastatel Euroopa kirikute poolt väljendatud arusaamale ühisest evangelisatsioonist. Luterliku Maailmaliidu misjonidokument Together in God’s Mission (1988) ütleb nõnda: «Universaalse kiriku kohustumine misjoni jaoks sunnib luterlikke kirikuid koos töötama teiste kirikutega.» Sarnast valmisolekut ühiseks tegevuseks on väljendanud ka teised evangeelsed kirikud ning roomakatoliiklased ja ortodoksidki.
Kõige värskem Luterliku Maailmaliidu misjonidokument Mission in Context (2005) arendab ideed kiriku misjonidimensioonist kui kiriku ühest olemisvormist. Selle olemisvormi olulisust rõhutatakse termini missional abil. Selliselt väljendatav «missionaalsus» pole aga ühegi kiriku omadus ükshaaval, vaid rakendub üleilmseks Kristuse kirikuks olemisel oikumeenilises misjoniaktsioonis.

Eesti oikumeenilised kogemused
Millised on ühise evangelisatsiooni väljavaated Eestis – siin meie ühiskondlikus ja kiriklikus miljöös, kus on arvatavalt ainulaadne oikumeeniline situatsioon? Kuidas väljenduvad Kristuse kuulutamise kaks olulist tingimust: ühise sõnumi olemasolu ning oikumeeniline valmisolek seda sõnumit kuulutada?
Eesti Evangelisatsioonikonverentsi resolutsioonis 1991. aastal – esimesel suurel oikumeenilisel kohtumisel Eesti taasiseseisvumise ajal – on öeldud nõnda:
«Me oleme mures, et evangeelium ei ole jõudnud veel kõikide inimesteni ja et paljud kaasmaalased elavad alles Kristuseta. Kuid meie maa evangeliseerimist ei saa ükski kirik üksinda lõpule viia. Me kahetseme, et me pole senini piisavalt üksteist mõistnud, hinnanud ja otsinud võimalusi ühiseks kuulutustööks. Teades, et inimese võib päästa vaid Kolmainus Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim, kutsume kõiki kristlasi üles ühisele palvele ärkamise pärast meie kirikutes ja meie rahvaste seas.»
Ning kaheksa aastat hiljem, kui Eesti Kirikute Nõukogu president piiskop Einar Soone pidas Kuremäe kloostris ettekannet teemal «Eesti oikumeenia täna ja tulevikus», võttis ta üles sellesama mõtte, kui ta nimetas Eestit «misjonimaaks», mis tingib kirikute edasise koostöö vältimatuse:
«Arvestades meie kristlaskonna suurust ja eri kirikute vaimseid ja materiaalseid võimalusi, ei ole reaalne loota, et üks konfessioon suudaks ammendavalt täita neid ülesandeid, mille lahendamist ühiskond ootab.»
Niisiis on ka Eestis olemas teadmine meie ühisest kutsumusest. Kuidas seda väljendada? Et evangeeliumi ühine kuulutamine on raske ja peaaegu võimatu ülesanne, seda mõistab igaüks. Ning mida tuleks siinjuures ühise kuulutamise all mõista? Eri kirikutel on erinevad spiritualiteedid, teoloogiad, traditsioonid ning meetodid ja nii jääb see ka edaspidi. Kuid need erinevused ei pea olema ületamatuteks takistusteks evangelisatsioonile.
Erinevused on evangelisatsioonis rikkuseks sel juhul, kui maailm näeb nende taga kristlaste ühtsust Kristuses. Kristuse tunnistamine ongi selleks põhjenduseks, miks ollakse kirik ning mis lubab kirikutel evida omaenese traditsioone.
Igal muul juhul osutuksid need erinevused evangeeliumi kahjustavaks – näiteks siis, kui üks kirik hakkaks «oma tõde» kuulutama iseenda tarbeks. Parim, mida kirikutel on maailmale anda, on «ühtsus erinevustes», nagu usub oikumeeniline liikumine.

Konsultatsioonid evangelisatsioonist
Eesti evangeelne Allianss on algatanud konsultatsiooniprotsessi «Evangelisatsioon Eesti oikumeenilises perspektiivis». Kohtumiste, nõupidamiste ja esitluste eesmärgiks on seatud laiapõhjalisele kirikutevahelisele kokkuleppele jõudmine evangelisatsiooni edendamise oikumeenilistes alustes.
Allianss ei arva, et ühine evangelisatsioon oleks Eesti kirikute jaoks midagi tundmatut või praktiseerimatut, ent ometi tuleb tunnistada ka seda, et oikumeenilise evangelisatsiooni näiteid on vähe või on need juhuslikud ning parema tulemuse saavutamiseks tuleb ületada veel mitmeid mõtte-, hoiaku- ja kompetentsusbarjääre.
Esimene konsultatsioon toimus soome-ugri vennasrahvaste eestpalvepäevade raames möödunud aastal 15. veebruaril Tallinnas EMK Teoloogilises Seminaris. Tookord esitleti erinevaid evangelisatsiooni meetodeid Eestis: Risttee (Peep Saar), kohvikumisjon (Miguel Zayas), katoliiklikud neokatehumenaalid, nelipühilaste Vabadus: Noorte Liikumine jt.
Selle kohtumise suureks positiivseks üllatuseks oli teadasaamine, et Eesti erinevate konfessioonide seas on arvukalt aktiivseid rühmitusi, kes on end orienteerinud evangeelsele kuulutusele mitte ainult kirikuseinte vahel, vaid teevad seda väljaspool kiriklikku miljööd.
Konsultatsioonide teine voor toimus tänavu 17. veebruaril. See kohtumine oli seadnud eesmärgiks tutvustada eri konfessioonide ja spiritualiteetide teoloogilisi seisukohti seoses evangelisatsiooniga. Esitlemisel olid järgmised valdkonnad: evangelikaalne (Mika Tuovinen), luterlik (Mika Tuovinen), sotsiaalne (Alari Allikas), karismaatiline (Mart Metsala), ortodoksne (preester Mattias), oikumeeniline (Ingmar Kurg).
Ettekannete ja arutelude käigus selgus kolm tõsiasja: esiteks, pole kahtlust, et kõik kristlikud kirikud kuulutavad ühte ja sama evangeeliumi päästmisest Kristuses; teiseks, hea tahtmise juures suudetaks üksteisest aru saada ning üksteise tööd tunnustada, kuigi teoloogilised rõhuasetused evangeeliumi kuulutamise suhtes on erinevad; kolmandaks, kirikud võivad üksteist täiendada evangeeliumi sõnastamisel tänapäeva kontekstis, sest evangeeliumi kogu rikkust ei ole suutnud rakendada ükski kirik üksi.

Üksteist täiendades
Vastastikune täiendamine ei oma tähtsust mitte sellepärast, nagu oleks mõne kiriku evangeelne sõnum küündimatu või poolik. See pole nii, sest evangeelium ei ole niikuinii ühegi kiriku oma, vaid Kristuse oma, ning evangeeliumi vabastav ja uuendav vägi toimib mitte meie kaudu, vaid Jumala tahtel. Kuid vastastikune täiendamine tähendab õppimist, kuidas nüüdisaja pluralistlikus ühiskonnas esitada kogu evangeeliumi rikkust «päästmiseks igaühele» (Rm 1:16).
Mida on meil üksteiselt õppida või täiendada? Evangelikaalne individualism, mida ärkamisaja järgsed vabakogudused harjumuspäraselt nimetavad «isiklikuks päästmiseks», on jäänud kitsaks õpetuses Jumala riigist. Seevastu sotsiaalne kui ka kiriklik arusaam evangelisatsioonist näeb usukogukonna kui Kristuse ihu asendamatut rolli inimeste teel päästmisele.
Lääne teoloogilise traditsiooni rõhuasetus Jeesuse Kristuse surmale kui pattude lunastusele on vaid tagasivaatav ja juriidiline päästmise mõistmine; ida kristlus seevastu asetab rõhu Kristuse ülestõusmise väele, millega võidetakse surm ning antakse inimesele seesmine vabadus muutumiseks Jumala-sarnasuse poole. Ka karismaatiline arusaam kinnitab, et evangeelium on mitte ainult informatsioon Jumala tegudest, vaid Jumala reaalne ja väeline tegu just siin ja nüüd. Niisugused on need esmased tulemused toimunud konsultatsioonidelt.
On võimalik, et hea koostöövaim teoloogilisel ja kirik­likul pinnal saab realiseeruda vaid lokaalselt, s.t teatud eelhoiakute puhul. Kui on tahtmist ühiselt asju arutada ja mõista, siis seda suudetakse, vastasel juhul ei anna pingutused tulemusi. Nii on ka käimasoleva konsultatsiooniprotsessiga. Seni on teadmata, kas mingis teises kirikutevahelises dialoogis säiliks seesama oikumeeniline avatus evangeeliumi ühise mõistmise ja tunnistamise suhtes või mitte.
Selle teadasaamiseks pole muud võimalust, kui arendada ikka ja jälle lokaalset kooperatsiooni kuni praktiliste oskuste väljakujunemiseni evangelisatsiooni suurema kompetentsuse suunas. Eesti Evangeelse Alliansi algatatud kohtumised jätkuvad, et valmistada ette aastaks 2010 kavandatavat ülemaalist evangelisatsioonikonverentsi, tähistamaks sajandi möödumist ülemaailmsest oikumeenilisest misjonikonverentsist Edinburghis, millest sai alguse kaasaegne oikumeeniline liikumine.

Mika Tuovinen,
EELK

Ingmar Kurg,
EEKBKL