Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kaks eestikeelset kogudust: üks Piiteris, teine Siberis

27.04.2007 | | Rubriik: Kirikuelu

Märtsis külastas Eestit Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku Venemaal (IELKV) piiskop Aarre Kuukauppi koos abikaasa Alinaga. Abielupaar saabus Eestisse läbi Narva. Sealses Aleksandri kirikus sai Kuukauppi 1968. aastal leeriõnnistuse ja ta peab seda linna oma kirikliku tee alguseks. Alljärgnev intervjuu on antud Narva Postiljonile.

Ingeri kiriku piiskop Aarre Kuukauppi ütleb, et Venemaal teevad nii riik kui ka õigeusu kirik erinevatele uutele sektidele ja konfessioonidele vastupropagandat.
Ingeri kiriku piiskop Aarre Kuukauppi ütleb, et Venemaal teevad nii riik kui ka õigeusu kirik erinevatele uutele sektidele ja konfessioonidele vastupropagandat.

Kui palju kogudusi kuulub IELKV piiskopkonda ja millist territooriumi ta hõlmab?

IELKV tegutseb kogu Venemaal, lisaks venekeelsetele ja ajaloolise Ingerimaa ning Karjala kogudustele kuuluvad selle alla ka erinevate väikerahvaste kogudused. Kirikul on 75 registreeritud kogudust ja umbes 100 registreerimata, nn kabelikogudust, kellel ei ole tavaliselt ka sakraalhoonet. Sellistes kogudustes on harilikult liikmeid all 25.

Endisel Ingeri-Soome alal on kokku 30 kogudust ja 20 kirikuhoonet, Karjalas 15 kogudust ja mõni sakraalehitis. Oma kogudus on meil Murmanskis. Viimasel ajal ongi rohkem tähelepanu läinud väikerahvastele, näiteks tegeleme Koola poolsaarel saamidega, samuti on meil mordva, mari ja udmurdi kogudusi.

Seega on jumalateenistuste keeltevalik sama lai.

Enamik teenistusi peetakse loomulikult vene keeles. Karjalas ja Ingeri alal räägitakse palju soome keelt. Eesti keeles peetakse teenistusi kahes kohas: Peterburis ja Siberi eesti külas Ülem-Suetukis. Hiljuti lisandus burjaadikeelne jumalateenistus.

Soome kogudustel on praegu 12 000–13 000 liiget. Neid oleks rohkem, kuid viimase 15 aastaga on tagasi Soome emigreerunud ligi 15 000 soomlast. Samas on rootsi koguduses Peterburis vaid 30 inimest.

Kas kirikuhooned on enamuses tagastatud?

Vastupidi, Venemaal ei saa usuorganisatsioonid oma kinnisvara tagasi, see jääb riigi omandisse ja antakse ilma rendita endisele omanikule kasutada. Peterburi on praeguseks ainus koht, kus on võetud vastu kohalik seadus, mis võimaldab siiski kinnisvara kirikule tagastada. Tagastamise eelduseks on ranged nõuded. Kõige tähtsam neist on see, et konkreetne objekt peab olema täielikult restaureeritud ja heas korras ning selle majandamise üle on kehtestatud väga täpne ja läbipaistev finantskontroll.

Kuidas mõjutavad need reeglid Peterburi eesti koguduse ja tema kiriku ümber toimuvat?

Peterburi Jaani kiriku puhul sai kinnisvara tasuta kasutusse võtmise lepingut sõlmides valitud vale tee. Lepe oleks tulnud teha Peterburi linnavara majandamise komiteega, kuid asja loodeti kiirendada ja kasutati vahendaja abi. Lõpptulemusena on kõik venima hakanud – lepingu sõlmimisel tehti teatud toimingud valesti.

Kinnisvara on Venemaal usuorganisatsiooni kasutusse anda väga keeruline. Lisaks hoonete ja maade kohta käivatele lepingutele peab hoolitsema kompleksselt ka kõikvõimalike kommunaallepete, st elektri, vee, gaasi eest. Samuti on Venemaa kuulus oma bürokraatia poolest. Alahinnata ei tohiks ka riikidevaheliste suhete hetkeseisu, päevapoliitikat, mis kindlasti mõjutab selle probleemi lahendusi.

Enne revolutsiooni oli luterlikul kirikul Peterburis märkimisväärsel hulgal kinnisvara, isegi terve kvartal Nevski prospektil. Mis sellest on saanud?

Alexander Dumas noorem on kunagi pärast Peterburi külastamist öelnud, et Nevski prospektil valitseb uskumatu tolerants – nii palju erinevaid konfessioone ja kirikuid! Täna on seal alles neli erinevat kirikut: luterlik, õigeusu, armeenia ja katoliku. Luterlikke kirikuid on selles kvartalis koguni kolm. Seal asuvad lähestikku vene, soome ja rootsi luterlik kirik.

Vaatamata Peterburi edumeelsele otsusele antakse sealgi tagasi vaid otseselt usuliste talituste läbiviimisega seotud kinnisvara. Kogudustele ei tagastata hooneid, mis olid mõeldud tegevuse rahastamiseks, näiteks ettevõtluspindu või üürikorteritega elumaju.

Õigeusu kirikule kui endisele suurimale kinnisvaraomanikule on kasulik, et hooned on vaid nende kasutada – siis on riik omanikuna kohustatud tegelema nende suuremahulise remondi ja restaureerimisega.

Milline on päev kahes eestikeelses koguduses?

Mõlemal on praegu probleeme vaimulikega. Ülem-Suetuki küla endine õpetaja Danil Sobolev on hõivatud muude asjadega ja seetõttu on kogudus veidi ripakil. Eestikeelsed teenistused toimuvad seal kord kuus. Omskis resideeruv soomlasest Siberi praost Juha Saari on kohaliku külavanema Voldemar Saarega küll heas kontaktis, kuid sealsed vahemaad on väga suured ja tihedamalt teenistusi pidada oleks praegu keeruline. Ka Peterburi eesti koguduses ei ole alalist õpetajat ja teenistus on kord kuus.

Millised on koguduseliikmete suuremad mured?

Peterburis elavad eestlased ei ole sotsiaalselt redeli alumistel pulkadel ja neil on suhteliselt hea elujärg. Ka Vene riik on märkimisväärselt stabiilsemaks muutunud.

Erilisi sotsiaalprobleeme koguduseliikmed kurtnud ei ole. Küll on tavapäraseid tehnilist laadi küsimusi. Näiteks pöördus meie poole Eesti Seltsi koor ja palus leida prooviruume. Vaba pinda on Peterburi kesklinnas tõepoolest raske leida ja nii toimuvad praegu piiskopi kantseleis regulaarselt kahe erineva koori proovid ning ingliskeelsed jumalateenistused. Kui keegi on kogudusest raskelt haigestunud ja vajab abi, siis proovime igal viisil toetada. Kui vaja, siis ka diakooniakassa vahenditega.

Ei saa öelda, et Eesti diasporaa Peterburis oleks väga ühtne. Osa inimesi käib venekeelsete luteri koguduste teenistustel, osa soomlaste omadel. Osa on koondunud hoopis laulukoori ümber. Seni, kui pole oma õpetajat ja oma kirikumaja, ei ole ka ühtsust.

Ülem-Suetukis on probleemid loomulikult teistsugused. Selge, et seal on vähe tööd ja vähe raha. Samas olen seal istunud ühe külluslikuma söögilaua taga elus, kusjuures hõrgutisi kanti järjest juurde. Nälga seal ei ole, toimib naturaalmajandus. Tööd ja raha on aga sinna tõepoolest tarvis.

Kust saab kirik oma pastorid?

Kirikul töötab oma seminar Koltušõs, Peterburi külje all. Selle õppejõududest on pooled omad, ülejäänud kutsutakse Saksamaalt, Soomest, Ameerikast. Praegu lõpetab igal aastal 10–15 seminaristi. See arv on pidevalt vähenenud, sest oleme juba koolitanud üle saja kirikuõpetaja ja vajadus nende järele hakkab lõppema.

Unistame oma koolist. Peterburis oli enne revolutsiooni mitu tugevat luterlikku üldhariduskooli, kus õppis ka õigeusklikke. Koolid andsid head haridust ja neid hinnati. Praegu ei saa me seda kahjuks endale veel lubada.

Kui palju võtavad Venemaa kirikuringkonnad osa poliitikast?

Suurim, õigeusu kirik on deklareerinud, et nemad on igasuguse poliitika suhtes erapooletud. Teised on varem üritanud poliitikasse minna, kuid see on andnud neile hoopis tagasilöögi. Viis aastat tagasi riigiduuma valimiste ajal olin parajasti Kesk-Venemaal ja nägin seal kõikjale üles riputatud ühe partei valimisreklaame, millel ilutses kümme käsku. Nad ei saanud kokku isegi mitte ühte protsenti häältest.

Milline on riigi suhtumine religiooni?

Võib öelda, et Venemaal teevad nii riik kui ka õigeusu kirik erinevatele uutele sektidele ja konfessioonidele vastupropagandat. Uutel tulijatel on raske oma seltskonda luua. Samas tundub see Venemaa puhul põhjendatud olevat, sest eksisteerib üle kahe tuhande erineva usuliikumise, peamiselt kristliku, kes üksteisest vaid pisiasjades erinevad. Samas ei suhtle nad omavahel ja nii toob see meeletu hulk konfessioone kasu asemel kahju.

Aarre Kuukauppi on sündinud Karjalas Petrozavodski (Petroskoi) lähedal. Perekond küüditati Siberisse, vanemad naasid Karjalasse, kui hakati looma Karjala NSVd, mis pidi koondama kõik soomlased üle Nõukogude Liidu. Ka Siberisse sattusid värbajad, kes otsisid soomlasi.

«Nii ka minu vanemad. Mina ja minu vend sündisimegi seal. Vend on samuti kirikuõpetaja, ta töötab Toksovo kirikus Peterburi lähedal.

Metsatöödel oli hea palk, oluliselt parem kui Siberis. 1960ndatel tahtsid vanemad minna tagasi oma juurte juurde, Leningradi oblastis asuvasse Kähy (praegu Uglovo) külla. Päris sinna ei lastud, sest seal asus mingi salajane sõjaväeobjekt, kuid saime elama suhteliselt lähedale. Seal kohtusin ka oma tulevase abikaasa Alinaga, kuulusime samasse kristlikku noorteseltskonda. Abiellusime, meil on neli last.»

Tanel Mazur

Narva Postiljon

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)