Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Käitumisharjumused kaasa koolipõlvest

16.02.2007 | | Rubriik: Ühiskond

Millal on õige aeg ja milline õige moodus oma iseseisvat eluteed, kooliteed alustavale noorukile teha selgeks ja omaseks inimkonna põhitõed, kui selleks ei saa kasutada usuõpetuse tundi?

Eesti Raadio Vikerraadio saatjal on aastaid olnud kena tava teha saatepäeva varajasel tunnil raadiokuulajate seas telefoniküsitlusi, et kuulda arvamusi päevateemaliste küsimuste kohta. Tänu sellele saab raadiokuulaja ülevaate eestimaalaste arvamustest, millised teinekord ei pruugi haakuda esitatud küsimuse teemaga, kuid peegeldab vastaja harituse taset. Välja on kujunenud ka nn kindel vastajate ring, kes kohe eetrisse pääsevad ja keda diktorid juba häälest ära tunnevad.

Raadioküsitlus

Ühel pühapäevahommikul oli küsimus järgmine: «Kas peate vajalikuks religiooniõpetuse kohustuslikku sisseviimist koolide õppeprogrammidesse?»

Vastuseid oli, nagu arvata võis, seinast seina. Enamus vastuseid oli meedia kaudu juba tuntuks saanud, äraleierdatud seisukohad, mitte aga isiklikud arvamused. Kõlasid fraasid nagu ajuloputus, noorsoole pealesunnitud isikuvabaduse ahistamine, religiooni kahjulikkus jmt. Esitatud küsimusest möödavastamine nõudis saatejuhilt vestluse katkestamist.

Mõni üksik julges öelda välja oma isikliku positiivse arvamuse religiooni kohta. Nad leidsid, et religioon on osa maailmakultuuri pärandist ning seda peaks iga haritud inimene tundma-teadma, et olla võrdväärne maailmakodanik. Toetati ettepanekut viia religiooniõpetus koolide vanematesse klassidesse.

Väär käitumine

Üldsõnalisi arutelusid maailmareligioonide tundmise kohta on meie meedias varemgi olnud. Ei ole aga meie meedias juhtunud lugema ega kuulma seisukohti religiooni tundmise, teadmise kasuteguri kohta. Küll on seda teemat käsitletud positiivse tegurina laste ja noorsoo eetilises kasvatuses välismaistes väljaannetes.

Meil lähtutakse ainult sellest, et religioon on usk üleloomulikku olendisse või jõusse, kuid jäetakse märkamata, kas sihilikult või mitte, usundiõpetuse sisulis-eetiline ehk kõlbeline külg.

Eetikaprobleemidega oleme tänapäeval käsist-jalust seotud noorsoo hulgas vohavate väärnähetega (joomarlus, julmus, narkomaania, rassiviha, tapmised, röövimised). Neid nähtusi polnud nii massiliselt ajal, mil usuõpetus oli kooliprogrammis vabatahtliku õppeainena, kuid mille õpetamist lastevanemad pidasid vajalikuks alates esimesest õppeaastast. Usu(usundite)õpetus oli keskkoolide õppeprogrammis lõpuklassini. Lõpetaja sai ka põgusa ülevaate maailmausundite ajaloost. Gümnaasiumiastmes asendus see eetika-, psühholoogia- ja filosoofiatundidega.

Kas ajuloputus?

Jättes kõrvale eelpool toodud religiooni definitsiooni, kätkevad enamus usundid oma õpetustes eetilisi probleeme, millest kinnipidamine on kohustuslik. Eriti ranged on need islami usundis.

Jättes kõrvale mõne usundi postulaadid, nõutakse usundites vanemate austamist; elama perekonnas teineteist austavalt; armastama oma ligimest; mitte tegema seda, mida sa ei soovi, et seda tehakse sinule; mitte tapma; mitte varastama; mitte himustama oma ligimese vara jne. See tähendab, elama ühiskonnas, pidades silmas ühiskonna kirjutamata reegleid.

Kas see on nn ajuloputus lastele? Nagu armastavad avalikkuse ees väita tuntud ja enesest lugupidavad persoonid. Millal on siis õige aeg ja õige moodus iseseisvat eluteed, kooliteed alustavale noorukile teha selgeks ja omaseks inimkonna põhitõed? Ja kuidas seda teha, kui mitme põlvkonna vältel ei ole neid õpetatud? Seda, mida meie esivanematele lapsepõlves õpetasid ja juhatasid nende vanemad ning kool.

See, et meil ei ole vastavat ettevalmisust saanud pedagooge ega õppeprogramme, on vale! Ühiskonnale aetakse puru silma, et sellest ühiskonna valupunktist lahti saada!

Kalle Arumäe

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)