Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kait Tamra: kirik on inimlik koht

19.01.2005 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Enne jõulupühi astusid Tartu Pauluse ja Tallinna Jaani kirikus kontserdiga «Kaks kõla» üles Tõnis Mägi ja Kait Tamra. Tartu kontsert müüdi enne toimumist välja. Tulijad said siiski kohapealt pileti ja mahtusid lisatoolidele ning seisma. Kaks kõla, kahe mehe pildid, kaks maailma sulandumise ja kokkukõlamise soovis… Kohati veel veidi rabe, aga lootusrikas. Ehk oli see eelproov suviseks tuuriks? Produtsent Väino Land edasisest täpsemalt rääkida ei tahtnud. Vähemalt praegu. Kui Mägi puhul mõtled end ta jalge ette istuma, teda üksisilmi vaatama ja kuulama, enesesse ahmima, nii et ühtegi kõlavärvi ja sõnasilpi kaotsi ei läheks, mõttes paluma veel ja veel ühte lugu, nõustuma kuskilt loetuga, et Mägi pole võimalik mitte armastada, siis Tamra lummusega on lood kuidagi teised. Sa kuuled tema laule küll väljastpoolt, sa näed ja tajud, kuidas ta neid laulab, ent need tuleksid kui su enese seest. Nende lugude looja astub kõrvale. Ta ei trügi ega nõua endale tähelepanu ja aukohta. Ta laseb sul lauludega omaette olla. Nii saabki tema laulus kõnelemistest imeline puudutus, mis lubab hingata. Ka välja. Kas duett või duell? Tamra kahtleb ja otsib vastuseks sõnu. Vahest ikkagi mänguline kahekõne duelli elementidega. Mõni aeg tagasi kõnelesime muusik Kait Tamra ja produtsent Väino Landiga toimunud kontsertidest, laulmisest ja võimalusest laulda, maailma-asjadest ja kirikust.

Võrumaa mees, on Su laulud kõnelemised või laulud?

Kait Tamra (KT): Laulus kõnelemised. Vaevalt viitsiks keegi mind kuulata, kui luuletusi loeksin. Need on pildid läbi laulu.

Kui palju lugusid Sa aastas kirjutad?

KT: See on veidi keeruline, et palju neid on või palju lugusid võiks olla? Või palju ma neist realiseerin. Vahel lehitsen mõnd luulekogu ja leian, et olen ühe või teise luuletuse aastaid tagasi viisistanud. Isegi viis tuleb meelde. Praegu on samuti selliseid lugusid. Nagu hoiaksin neid kinni või… Vahel küsitakse, et kus sa varem olid. Läheb mingi aeg ja need lood tulevad kui paisu tagant välja. Ma ei ole helilooja ja seetõttu ei saa produktiivsusest küll rääkida.

Enamus inimesi teab Sind paarist viimasest aastast. Kus Sa varem olid?

KT: See on keeruline lugu. Nõukogude ajal piisas sellestki, et sa oma tausta või minevikuga ei sobinud. Kaheksakümnendatel oli saatesari «Kaks takti ette». Haapsalu lauluvõistluse võitsin meestest lauljana ära. Aga sinna see tol ajal jäi. Oli küll ja küll sõpru, kes toppisid ja utsitasid. Ah, et mis ma tegin sellel ajal? Tegin bändi ja käisin tööl, kasvatasin last ja õpetasin viiulit, kui keegi õppida tahtis. Arvasin, et Jumal on kõrgel taevas. Ja et ma ei kuulu… Kuskil ju olid mingid katsed. No võidad ühe ära, võidad teise ja siis sõidad Võrru tagasi, aga þürii esimees Raimond Lätte või Felix Mandre sulle Võrru ju järele ei tule. Kolmanda koha mees, kes Tallinnas elas, hakkas laulma. Temaga oli Tallinnas lihtne asju korraldada.

Väino Land (VL): Me ei ole tänaseni selleni jõudnud, et Eesti kõige kuulsam punt võiks olla näiteks Värskast.

KT: Selles oli palju kokkusattumust. Lõuna-Eestis, Võrus ja Tartus mind ikka omal ajal teati. Nüüd nagu neid tõkkeid enam ei ole.

VL: Neid noori, kes praegu muusikat teevad, on oi kui palju. Aga mis me neist teame? Mitte midagi. Näiteks üks Kallaste punt. Seisad, kuulad ja ei saa aru, kuidas see võimalik on, et nad niimoodi mängivad. Aga me ei näe ega kuule neist midagi. Kuuleme ainult sellest, mis Tallinnas toimub.

Paljud Sinu kontserdid on toimunud kirikutes. Miks?

KT: Arvan, et need sobivad kirikusse. Kus neid kontserte siis mujal teha? Kas rahvamajas? Tunnen end kirikutes hästi. Kirik aitab väga palju kaasa. Kirik selekteerib publikut. See on artistile väga hea, sest kirikusse tulles enamus inimesi teab, kuhu ta tuleb ja mida ta kontserdilt ootab.

Kirik kui sakraalhoone võib ju tekitada tõrget.

KT: Ei tekita. Kirik on inimlik koht. Kas kirikus on just sobiv öelda mõni jumalavallatu sõna, aga käituda vabalt ja loomulikult, peaks olema tavaline.

VL: Kiriku hädad on hoopis mujal. Kui kaks suve tagasi tuuridega peale hakkasime, siis selgus, et sageli ei julge inimene üldse kiriku uksest sisse tulla. Ta on võõrdunud kirikust. Mind hämmastas näiteks Tallinnas see, et on kirikuid, kus inimene peab kirikusse sisenemiseks raha maksma. Mujal ilmas pole ma sellist asja kohanud, kirikute uksed on pidevalt lahti ja inimesi ootamas. Võib-olla tegin praegu kirikule liiga. Reeglina on kirikus ikkagi sümpaatne kontserte teha. Lihtsalt sümpaatne.

KT: Arutasime sõnakasutust kirikus. Et kas tekstid peaksid olema Jumalaga seotud või nii… Eks me kõik ole Jumalaga seotud. Need kontserdid peaksid pakkuma inimestele teistmoodi võimaluse. Ühe võimaluse teiste kõrval. Võimaluse kirikusse tulla.

Kait Tamra vanavanaisa oli Pindi koguduse organist. Milline on teie isiklik suhe kirikuga?

KT: Aupaklik suhe on olnud lapseeast alates. Meie peres käidi ikka kirikus. See oli kui võimalus heita pilk teise maailma. Üheksakümnendate alguses ma ei käinud kirikus, sest siis ma ei mahtunud enam sinna. Nüüd juba mahun. Kirikut on ju tegelikult vaja, Meie Isa palvet on vaja.

VL: Ma ei saa öelda, et olen usklik inimene. Ent vanemaks saades üritan ikka mõelda, kes ma olen ja miks. Ja kus. See on keerulisem, kui pealtnäha paistab.

Mis Sinuga kontserdil toimub?

KT: Kontserdil lähed nagu näitlejagi oma rolli sisse. Lased natuke katusel sõitma minna ja teed oma kava ära. Pärast on «väljatulemisega» väheke raskusi.

Mõni korjab Su kontserdilt kaasa oma-otsimise tahtmise, mõnele kumab Su lugudest igatsuse alatoon.

KT: Eks ta kõik üks oma-otsimise lugu ole, ei muud. Neis lugudes ongi igatsuse alatoon. Mis see inimese elu siis muud on kui üks suur igatsus.

Aga mille järele?

KT: Parema järele. Varasemate lugude puhul olid need igatsused võib-olla konkreetsemad. Tegelikult on ju nii, et sul võib olla kõik hästi, aga ikka igatsed midagi.

Kadri Pulk

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)