Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Käigem õiget teed

25.08.2004 | | Rubriik: Jutlus

Aga Saulus, kes ikka veel paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu, läks ülempreestri juurde ning palus temalt kirja Damaskuse sünagoogidele, et kui ta iial peaks leidma mõne usuteel käijaist, olgu mehi või naisi, võiks neid aheldatult tuua Jeruusalemma. Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: «Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?» Aga tema ütles: «Isand, kes sa oled?» Ja hääl vastas: «Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad. Kuid tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema.» Mehed, kes temaga koos käisid teed, seisid sõnatult; nad kuulsid küll häält, ei näinud aga kedagi. Aga Saulus tõusis maast üles, ja oma silmi avades ei näinud midagi. Ning ta viidi kättpidi talutades Damaskusesse. Ja kolm päeva oli ta pime, ei söönud ega joonud.
Ap 9:1-9

Oma elutööd lõpetav apostel Paulus on öelnud: «Oh mind viletsat patust inimest.» Seda ütleb mees, kes on parema osa oma elust elanud Kristusele, kuulutanud evangeeliumi sõna ja hüljanud mammonat teeniva maailma. Ta on rännanud läbi tolleaegse tsiviliseeritud maailma, et kuulutada sõnumit Jeesusest. Ta on olnud Issandale kuulekas ja ustav sulane. Miks ütleb ta siis nii? Paulus on jõudnud arusaamisele, et inimene ei suuda oma suurtele püüdlustele vaatamata jõuda Õnnistegija sarnaseks. Ta jääb alati Jeesusest nõrgemaks, vaimujõult puudulikumaks ja väelt nõdremaks. Sellele äratundmisele jõuab Paulus siis, kui ta on teinud kõik, mis temale jõukohane on olnud.
Kord oli apostel Pauluse nimi olnud Saulus. Ta oli olnud noor sirge poiss. Käis koolis auväärt kirjatundja Gamalieli juures ja kuulas loenguid tema jalgade ees. Ega iga mehe poeg pääsenud sinna, vaid ainult väärikate perede võsud.
Kooli lõpetanud, oli temagi haritud variser, sekkudes ühiskondlikku ellu. Maailm oli nüüd temale avatud nagu igale noorele haritud inimesele. Ta oli õppinud küll Moosese seadust ja prohveteid, aga ta ei mõistnud teda, kellest Mooses ja prohvetid nii sageli olid kuulutanud. Ta ei tundnud Jeesust Kristust – prohvetite poolt ette kuulutatud Jumala Poega. Seda nime kuuldes tekkis tal viha Jeesuse vastu. Saulus tahtis hävitada kõik need, kes ütlevad end Jeesuse jüngrid olevat. Nüüd algas sõda Sauluse ja Jumala vahel. Ta asus teele Damaskusesse, ülempreestri lähetuskiri taskus, konvoi kaasas, nagu tõeline politruk. Aga Damaskuse teel ootab teda Jeesus.
Pühakiri räägib meile pidevalt, et Jumal teeb imesid. Et Tema võib muuta elutee käiku. Nii ei või sa iial teada, kas sa oled õhtul sama inimene kui hommikul. Sa võid päeva jooksul kohata mitmeid inimesi ja saada nendelt mitmekesist informatsiooni ümbritseva kohta. Inimene muudab oma hinnanguid ja arusaamu. Siit järeldub, et inimhing on väärtuste hindamisel kõikuv. See, missugune on arvamine, nähakse tõde. Kust tulevad inimese mõtted? Kas need on varjul inimese sisemuses või tulevad need kusagilt mujalt? Kas on maailmas jõudu, mis suudab muuta sind ja su mõtteid uueks? Sauluse pöördumisloos näeme, et on.
Hommikul Jeruusalemmast teele asudes on Sauluse siht selge. Rutuga Damaskusesse, esitada võimudele vajalikud dokumendid, arreteerida jüngrid ja tagasi Jeruusalemma kohut mõistma. Kõik selge ja loogiline. Ainult üks lause segab kogu ettevõtmise. See on Jeesuse lause: «Saul, miks sa mind vaevad, aga mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema.» Seal seiskub inimlik mõte. Enam pole vaprat Saulust. Temast on saanud alandlik Paulus, kes laseb end Damaskuse poole talutada. On olnud kummaline päev Sauluse elus.
Eks igal usklikul inimesel on olnud oma Damaskuse tee, kus ta on kohanud Jeesust. Sellel kohtumise hetkel ei ole sul tarvis end õigustada ega vabandada, miks sa möödunud elu just nii oled elanud. Oma Damaskuse teel sa peatud ja Jeesus ütleb sulle, mida sa pead tegema. Siis sa koged, et ei vaja enam tõde oma arusaamadest ja arvamistest. Jeesus on öelnud sulle tõe ja näidanud tee, mis viib igavesse ellu ja sa ei küsi Temalt enam midagi.
Kui sageli juhtub seda, et sa valid õige tee, kus võid kohata Jeesust? On ju teid, mis viivad inimese teistele radadele ja seal võid kohata teisi nähtusi, aga sa ei kohtu seal Õnnistegijaga. Sa kohtud seal jõuga, kes vihkab Jumalat ja teeb tühjaks Tema sõnad. Ärgem minge seda hämarat teed, mida meile tänapäeval pakutakse. Jõud, mis maailma peale on tulemas, ei hooli sellest, mis inimesest saab. Nad on tulnud inimest lahutama Jumalast uuel viisil. Vulgaarne ateistlik materialism, mida kirik koges lähiminevikus, on mineviku nähtus. Uus kuradi rünnak toimub vaimsel pinnal ja kaldub müstikasse.
Mõni aasta tagasi kirjutati ajakirjas «Päikesetuul», et maailm vajab veel 5 evangeeliumi, sest 4 esimest olla vananenud ega sobi käesolevale ajastule. Iga usklik inimene peaks teadma, kes on selle 5 evangeeliumi autor. Ikka see, kes inimest vihkab ja teda hävitada püüab.
Läbi ajaloo on Jumala tõe kõrvale tõusnud teised tõed, aga need on pidanud taganema ja hääbuma. Jumala tõde ei ole võimalik võita. On võimalik ainult inimest eksitada ja teda Jumalast lahutada.
Ka Saulus läks tühjaks tegema Jumala tööd ja pidi alla andma. Seepärast käigem sellel teel, mis ei tooks meile tüli ja kus võiksime leida Õnnistegijat Jeesust oma ellu.
Jaan Jaani,
Keila koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)