Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Käige nagu valguse lapsed

02.03.2010 | | Rubriik: Jutlus

Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale. Aga hoorusest ja kogu rüvedusest ja ahnusest ärgu olgu teie seas juttugi, nõnda nagu on kohane pühadele. Samuti riivatus ja rumalad sõnad ja sündsusetu lõõpimine ei sobi teile, vaid selle asemel olgu tänu. Seda teadke kindlasti, et ühelgi hoorajal ega kõlvatul ega ahnitsejal – tähendab ebajumalateenreil – ei ole pärandit Kristuse ja Jumala riigis. Ärgu ükski petku teid tühjade sõnadega, sest niisuguste asjade pärast tuleb Jumala viha sõnakuulmatute laste peale! Ärge siis saage nende kaaslasteks! Sest varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed.
Ef 5:1–8

Kristuse kannatusaja läbivaks sõnumiks on üleskutse meeleparandusele. Halb ja kuri meel mürgitavad inimest, ei ole tal endal hea olla ega tunne tema seltskonnast rõõmu ka teised. Ega siis inimene ei saa sellise rikutud meelega elada, tahab ju olla rikkumata, aga midagi on temas korrast ära – nõnda korrast ära, et tegutseb vildakalt.
Paranemine saab toimuda alles siis, kui teadvustad endale: minuga ei ole kõik korras, ma tahan midagi ette võtta, et minu rikutud meel võiks terveks saada. Kui otsus midagi ette võtta saab ellu viidud, siis sünnibki meeleparandus, mille tulemuseks on hea ja rõõmsa meelega inimene. Tal on rahu Jumalaga, iseenda ja kaasinimestega, sünnib valguse laps. Sõnadesse pannes on see lihtne, aga tegelikus elus võib osutuda vägagi raskeks. Juba algus on keeruline – tunnistada oma rikutust: joodik ei pea ennast tavaliselt joodikuks, riiakas ei pea ennast riiakaks, ahne ei arva, et ta on ahne.
On palju asju, millega saab oma halba käitumist põhjendada, aga otsides vabandusi ja põhjusi ei saa muutust toimuda – halb meel jääb püsima. Valgus ei ole saavutanud võitu pimeduse üle.
Jah, ka siis, kui suudetakse endale oma puudusi tunnistada, ei sünni meeleparandust, kuna me püüame omast jõust, aga nõder on meie jõud. Me väsime, lööme käega ja lubame endal olla sellised, nagu me oleme. Üksnes Jumal saab aidata, aga mitte justkui peoga pühkides kogu halva, mis meie juures on, vaid ainult siis, kui me ka Temale oma vead tunnistame ja Temalt abi palume. Patt ja kurat – need on vägevad vaenlased, üksi neid ei võideta, vaja on lisajõudusid appi. Jeesus on kurja ära võitnud, Tema suudab aidata, aga Ta tahab seda teha koos meiega. Sageli me ei saagi aru, mis on halb ja mis hea.  
Üks lugu räägib munkadest, kes kuulusid ordusse, kus tuli igasugust naistega kokkupuutumist vältida. Kaks munka olid palverännakul. Nad olid juba pika tee maha käinud. Inimestest ja eriti naistest hoidsid nad eemale. Mungad ei tahtnud kedagi solvata ning hoidusid seepärast kõrvalistele teedele ja ööbisid asulatest eemal.
Oli vihmane aastaaeg. Üle laia lagendiku kõndides jõudsid mungad jõe äärde. Juba eemalt nägid nad, et jõgi on tõusnud üle kallaste, ülevedajat pole kusagil ja tulvavesi on paadi minema uhtunud. Jõe kaldal aga seisis üks naine. Naisel näis olevat mure ja ta palus munki, et nad ta üle jõe aitaksid. Jõgi oli kiirevooluline, aga mitte sügav.
Noorem munk ei teinud naisest väljagi ning vaatas kõrvale. Vanem munk aga tõstis sõna lausumata naise õlale, kandis üle jõe ja pani teisel kaldal täiesti kuivana maha.
Mungad rändasid edasi. Terve tunni, mis nad metsas kõndisid, tõreles noorem munk vanemaga. Ta mõistis vanema munga käitumise hukka, süüdistas ordu reeglite rikkumises ning nende vande murdmises. Kuidas ta küll julges naisterahvast puutuda! Kuidas ta võis! Mida ta küll mõtles! Kust ta selle õiguse võttis! Laanest läbi jõudnud, peatus vanem munk ja vaatas nooremale otse silma. Pärast pikka vaikimist lausus ta vaiksel toonil: «Mu vend, mina panin selle naise juba tund aega tagasi maha. Sina aga kannad teda siiamaani.»
Mida võiks see lugu meile öelda? Ükski asi ei ole iseenesest halb, halb on see siis, kui me sellesse kinni jääme. Kui miski varjutab Kristust, lõhub kristlikku meelsust, siis on see halb ja selle vastu tuleb võidelda.
Noorem munk mitte üksnes ei ilmutanud huvi naisterahva vastu, vaid ta nägi pindu oma venna silmas. Ta oli kärmas nägema teiste vigu, rõhutas oma paremust ja oli valmis teist korrale kutsuma. Nooremal mungal nappis kristlikku meelsust. Peame meeles pidama, et meil ei ole millestki kiidelda, ei ole meie asi teiste pattudes sorida. Meie ülesanne on paluda, et Jumal aitaks ära võita meis ja meie kaasinimestes oleva pimeduse ning teeks meist tõelised valguse lapsed.


Kristiina Jõgi,
Vigala Maarja koguduse õpetaja

Märtsis jutlustavad lehes Pärnu praostkonna vaimulikud.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)