Piiblit lugenud inimene teab vast Joosepi lugu, milles mees seletas ära vaarao unenäo järgmiselt: "Vaarao unenäod tähendavad ühte ja
sedasama. Jumal on vaaraole teada andnud, mida ta kavatseb teha.
²⁶Seitse head lehma on seitse aastat ja seitse head viljapead on
seitse aastat; unenägudel on sama tähendus.
²⁷Ja seitse lahjat ja paha lehma, kes tõusid nende järel, on
seitse aastat, ja seitse peenikest, hommikutuulest kõrvetatud
viljapead on seitse nälja-aastat.
²⁸See ongi see asi, mis ma vaaraole rääkisin: mida Jumal kavatseb
teha, seda on ta vaaraole näidanud.
²⁹Vaata, tuleb seitse aastat, millal on suur küllus kogu
Egiptusemaal.
³⁰Aga neile järgneb seitse nälja-aastat, mil Egiptusemaal ununeb
kõik küllus ja näljahäda ulatub üle kogu maa.
³¹Maal ei ole enam küllust tundagi nälja tõttu, mis tuleb
selle järel, sest see on väga kange.
³²Ja kuna vaaraol on unenägu kaks korda kordunud, siis on see asi
Jumala poolt kindel ja Jumal laseb selle varsti sündida.
³³Ja nüüd vaarao vaadaku välja üks mõistlik ja tark mees ja seadku

Pole ammu jõudnud siia blogisse kahjuks kirjutada - elu kipub ikka nii kiire olema. Täna mõtlen aga lähenevale küüditamise 60 mälestuspäevale. Raske on kujutada ette nende inimeste kannatusi, keda 60 aasta eest Siberisse küüditati. See on nii kohutav ebaõiglus. Maha jäid kodud, sugulased, töökohad. Mitmed neist võõrale maale saadetuist on rääkinud, kuidas usk Jumalasse oli neile sel teel jõudu ja tuge andmas. Usk aitab seal kus inimlikult pole enam lootust. Inimlikule edule orienteeritud maailmas kipub Jumal kergesti ununema. Siis inimene arvab sageli, et kõik hea on tema oma saavutuse tulemus. Raskused aga näitavad meie endi väiksust ja suutmatust. Just neil hetkedel on elus kõige olulisem teada, et on Jumal, kes armastab ja aitab.

Sel nädalal oli jälle imekaunis võimalus viibida EELK vaimulike konverentsil. Vahel tundub, et kirikus on tööl väga erinevad inimesed, keda seob küllaltki vähe ja kes on teatud teoloogilistes seisukohtades vägagi erineval seisukohal. Kui aga olin vaimulike konverentsil, siis sel aastal kogesin erilisti ühtsust. Kuigi mõni kannab ülikonda ja teine sutaani (must vaimulikurüü), ei ole need siiski piisavad erinevused. Samal jumalateenistusel koos lauldes ja palvetades tuli ühtsus kõige selgemini esile. Ka rühmatöös leidsid muidu nii erinevad inimesed üksmeele ja ühise keele. Seega pole vaja pöörata vast nii palju tähele panu sellele, mis meid eristab, vaid pigem sellele mis meid seob. Ja seda polegi sugugi vähe. Kirik on selles ilmlikustunud maailmas ja kiriku sisesed erimeelsused on tühised võrreldes maailma seisukohtadega.

Käisin Peterburis konverentsil. Mind üllatas seal enim inimeste ebavõrdsus. Olid ülirikkad ja ülivaesed. Kord jalutasin linnas ja nägin rikkureid ühes turvameestega väljumas restoranist.

Tulen just Tallinnast seminarilt, kus kohtusime erinevate kirikujuhidega.

Kaunil neljapäevasel päeval lähen Raadi kalmistule mälestama Tartu Ülikooli lahkunud õppejõude. Teenistusepaigale jõudes näen, seal politseid, kes just lahkub.

Augusti lõpp on käes ja mingiks ajaks lõppeb ka minu aktiivne töö kogudustes ning siirdun taas ülikooli õpetama. Olin siis ühe kuu Kuressaares ja teise kuu Tartu Peetri kirikus asendamas.

Vaatasin just Ain Mäeotsa uut filmi "Taarka", milles on juttu setu lauluemast Taarkast. Filmis jookseb läbi mitu mõttelõnga.

Olen lõunalauas. Heliseb telefon. Teiselpool räägib kirikuõpetaja, kes palub mind ennast asendama.