Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kahte sõnakuulutajat tänulikult meenutades

15.11.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Laine Villenthal ja Harri Rein ordineeriti 16. novembril 1967.Arhiiv

See, mis toimus 50 aastat tagasi, on paljude jaoks nagu muinasajal olnud. Siiski keegi mäletab neid aegu. Laine Villenthal (1922–2009) ja Harri-Johannes Rein (1926–2017), kelle 50. ordinatsiooni aastapäev on (16. novembril) käes, on olnud päriselt olemas. Tänu Jumalale, et tohin olla nende kaasaegne, küll kümmekond aastat nooremana.
Laine lisanimest Reseda sain teada alles internetist nagu ka seda, et tal oli 10 õde-venda. Lainet tundsin enda arvates üsna hästi. Ta oli tundlik, hell, aga väga vapper inimene. Harri oli väga heatahtlik, kuid uje ja tagasihoidlik inimene. Kui ta aga otsustama pidi, siis võitles oma seisukohtade eest ja järeleandmist mitte kuidagi ei tahtnud tulla. Selline oli ta oma viimse lahkumiseni.
Kuid tegelikult tahan rääkida nendest ristiinimese ja vaimulikuna.
Laine oli esimene naisvaimulik EELKs. On neid, kes on vastu naiste ordineerimisele. Et see on probleem, sellega võib nõustuda. Kuid see vastu olemine on enamasti põhjustatud sellest, kuidas mehed oma vaatekohast iseloomustavad naisi, kuigi üteldakse, et toetutakse Piiblile ja vastava tava puudumisele. Ometi on okupatsiooni ajal olnud see möödapääsmatult vajalik, et meestest töötegijate vähesuse tõttu on naised pidanud koha täitma ja seda ka teinud.
Mu isa kutsus minu ema abiõpetajaks, sest ta seisis oma mehe kõrval usus kindla ja võrdväärse kaastöölisena. Ema jätkas seda tööd ka siis, kui mu isa tema kõrvalt igavikku kutsuti ja kedagi äkki sellele kohale teenima panna polnud.
Lainega ühenduses räägin ühest valusast mälestusest. Laine oli magistritöö valmis saanud ja pidi olema kaitsmine. Ma ei mäleta aastat ja aega, aga mäletan, et konsistooriumi vanas majas Raamatukogu tänaval, kus ka usuteaduse instituut tegutses, oli üks pime läbikäik. Läksin sealt läbi ja korraga nägin Lainet seal hämaruses nutmas. Üks õppejõud, meeskolleeg, oli tulnud kaitsmisele ja pannud sellele veto. Põhjendus oli, et töö on nii madala tasemega, et seda ei saa kuidagi kaitsmisele lubada. Lainele polnud seda varem üteldud, ta sai sellest teada alles enne kaitsmist.
Selline käitumine jahmatas väga. Ma ei osanud muud kui seisatasin tema juures, sest ka mul polnud mingit erilist positsiooni, et midagi tema heaks teha, aga see ebaõiglane käitumine on jäänud mind vaevama. Ma ei mäleta Laine magistritööd, aga nii poleks tohtinud temaga teha. Seda oleks tulnud enne otsustada ja teda teavitada. Siiski panen ma Laine ühte ritta Tartu ülikoolis magistritööd kaitsnud naisteoloogidega, kellest oma lapsekõlvest mäletan Salme Klaost ja Marta Arikest.
Üldse on tõsine probleem, mis sellestki magistritöö kaitsmise takistamisest ilmnes, et me mõtleme ka eesti rahva keskel ikka meestekeskselt, kuigi meie keeles puudub grammatiline sugu, ja ei oska igale inimesele läheneda tema isikupära arvestades. Probleem võib tekkida sellest, et naised on üldiselt meestest emotsionaalsemad ja impulsiivsemad ning naiste otsused ja nende põhjal tegutsemine võib mõnikord rohkem segadust tekitada.
Minus on suurt lugupidamist väärinud need ametiõed, kes on toimimas kainelt ja rahulikult, kes ei ole mõtelnud karjäärile ega esile pürginud, vaid on vaimulikku teenimist kõige olulisemaks pidanud ja on suurepärased ning mõistvad kaastöölised.
See käib kõigepealt Laine kohta. Ma saan aru, et kiusatuseks võib olla tunne, nagu ei peetaks naist vaimulikuna võrdväärseks. Alaväärsustunne paneb naist üle pingutama. Tahetakse midagi uut teha, et tulla nähtavale. Aga kelle jaoks nähtavale? Nähtavale tuleks tulla Jumalale, mitte inimestele.
Nii Lainele kui ka Harrile oli tähtis nende elav side elava Jeesuse Kristusega. Nende sügav usklikkus ja otsusekindel kinni hoidmine Jumala sõnast, kaldumata inimlike ümberseletuste suunas, oli neis nähtav. Iialgi ei tundunud, et nad oleksid silmas pidanud ümberolevaid inimesi, et välist tähelepanu saada. Nad elasid koos oma Jumalaga ning see oli märgatav ja respekteeritav isegi neile, kes ristiusust palju ei pidanud.
Mitte sõnades, vaid elus tuli usklikkus nähtavale. Kuigi see võis, eriti Harri puhul, olla mõnigi kord järele mõtlema panev, et miks nii. Nad ei otsinud ometi inimeste, vaid Jumala mõõtu. See võibki olla võrratult raskem kui inimestele meelepärane olemine. Aga kunagi ei näinud neid toimimas isikliku populaarsuse nimel.
Lainel oli arvestataval hulgal sõpru. Ta oli avatud teistele. Harri oli eraklik, aga see oli tingitud enda ligi 20 aasta pikkusest varjamisest, sest ta keeldus nii ühe kui teise poole okupatsiooniväes teenimisest teises ilmasõjas. Mõnedki ilmsiks tulnud tõrked inimestega suhtlemisel olid sellest põhjustatud. Aga mulle kui tema pea ainsale sõbrale, kui ta pereliikmed olid lahkunud, oli ta hea palvekaaslane. Palveosadust ta igatses ja ilma palveta ei saanud me kunagi lahku minna. Teadsime, et mõtleme teineteisele iga päev ka eestpalves.
Minu meelest on nii Laine kui Harri suureks eeskujuks tänapäevasele vaimulikkonnale. Me vajame sisemist sügavuti minekut. Alles siis on see võimalik, kui elame tegelikult Jeesusega koos, mitte ainult juttudes. Minu meelest ei tohiks me neid unustada, aga me ei tohiks unustada ühtki ustavat sõnakuulutajat. Meil tuleb neist rääkida ja kirjutada, sest nende elukogemused saavad meidki julgustada olema ustavad oma Issandale.
Eenok Haamer

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)