Esileht » Arvamused » Arvamus »

«Kaht leptonit» lugedes meenub…

18.02.2004 | | Rubriik: Arvamus

Mul õnnestus kuulata õp Joel Luhametsa jutlusi Kuressaare Laurentiuse kirikus aastail 1984–1989. Olen tänulik, et ma just siis elasin üle usulise ärkamise, olen tänulik, et mu kodukirik muutus mulle nii armsaks.
Õpetaja Luhametsa jutlused olid nii lihtsad, nii arusaadavad, neis oli alati sedavõrd kindlalt tunda Jumala sõna, et see mõnikord lausa kohutas. Mäletan, kuidas ta ühes maakirikus jutlustades ütles: «Kas te arvate, et saate siin pingis istumisega taevasse? Ei saa. Kui teie meelt ei paranda ja oma elu Kristusele ei pühenda, siis teid seal küll ei oodata!» (Vt lk 88.)
Samas meenub armas jutlus kotkapesast, kus oli soe ja pehme ja pojad ei tahtnud kuidagi välja tulla, muudkui ootasid ja lootsid, et ema ja isa neid toidavad. Aga õigel ajal võttis linnuisa pojad oma haardesse ja viis pesast välja, see sündis küll poegade suure puiklemisega, aga seda suurem oli poegade rõõm, kui märkasid, et õhk neid kandis, kui nad oma tiivad avasid.
Nüüd on jutlused kõik ühes raamatus kirjas ja selle eest aitäh. Mul õnnestus ka «Kaks leptonit» kinkida jõuluks oma lastele ja lastelastele. Ütlesin: «Palun lugege Sõna raamatust, kuni leiate ta oma südamest.» See on minu suurim soov kõigile. Õnnistatud lugemist.
Asta Väli, Kuressaare koguduse liige

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)