Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kahetsus kui värav

25.04.2012 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Kui veniva kevade kestvad jahetuuled üle mu koduküla tuhisesid, toomata mesilaaeda helgavat soojust, siis puid pliidi alla pistes mõtlesin tahes-tahtmata kõiksuguseid kõiksusemõtteid.
«Igavikulised asjad on vaid elu, surm ja armastus,» arutleb külla tulnud sõber. «Kõik muu on kiirelt mööduvad nähtused.»
«Võib-olla üksnes elu ja surm?» täpsustan.
«Kui kõnelda inimlikest tähistest, siis ikka armastus ka, ilma selleta laguneks kõik koost, siis ei saaks aru, kas midagi algab ja lõpebki,» väidab sõber.
Mis koht on aga kahetsusel, jäin mõtlema. Meenus, et ühe kogenud vene telemehe vestlussaated lõpevad eri inimestele ühesuguste küsimuste esitamisega. Näiteks: mida ütlete, kui ükskord Jumala palge ette satute või mida olete oma elus kahetsenud? Üks kahetseb, et pole jõudnud teha nii palju, nagu oleks tahtnud. Teine kahetseb, et ei leidnud varem aega vestlusteks Jumalaga. Mõni aga ütleb, et ei kahetse midagi.
Eesti keeles on mõisted kahetsus ja patukahetsus. See viimane on vene keeli raskajanije, vene kirikukeeles aga pokojanije. Kahetsuse eri tahke ühendavad ühised, inimhinges asuvad juured.
Kunagi ammu kirjutasin ühes luuletuses: Kuidas ma ei märganud su minekut?/ Isegi tulekera veeremist merre / ei pannud ma tähele… / Arm, kuidas ma ei märganud /su äraminekut? /Olin ma siis elus üldse? See polnud patukahetsus (mida ma toona ei mõistnudki), küll aga kahjutunne armsa, kalli, hea (tunde ja inimese) lahkumise puhul.
Ma ei ole üldsegi mingi televaataja, ent pärast üht uudisteprogrammi juhtusin nägema erisaadet sellest, kuidas teismelised koolitüdrukud peksavad hulgakesi julmalt üht omasugust. Saates märgiti, et see polevat enam mingi erandlik nähtus. Üks kahest küsitletust kahetses oma tegu vähemalt sõnades. Teise hääles polnud kahetsust ega süütunnet.
Või siis too massimõrtsukas rahumeelses Norras. Kas ta kahetses? Ei kahetsenud!
Ühes Vana Testamendi raamatutest, iidses Iiobi raamatus on pikalt juttu hea ja kurja võitlusest. Võitlusest, mis sunnib meid mõtlema, valima, liigutama ja liikuma. Koos igavesti liikuva maailmaga. Ja muidugi mainitakse seal inimlike ja jumalike käitumismooduste man ka kahetsust, kusjuures päris isemoodi vaatevinklist.
Iiob kahetseb oma tohutus leinavalus, et milleks ta üldse siia ilma pidi sündima. Muud (patu)kahetsust ei oska ta todaaegu tundagi. Teda ju märgitakse kui üht väga eeskujulikku, Jumalale meelepärast inimest. Ning päris raamatu lõpus, kui Iiob läbi kannatuste mõistjaks-nägijaks saab, siis kahetseb, et ta kõike seda, mis temaga juhtus, ei mõistnud: «Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas!» (Ii 42:6).
Nii et kahetseda võib ka seda, mida pole olnud. Või seda, mida me ei osanud mõista, mille peale pole tulnud. Kahetseda võib niisiis nii usu puudust kui ka mõistuse puudust. Paljukesi neid meie seas on, kes oma mõistuse puudust tunnistavad ja kahetseda mõistavad?! Kes meist tahab olla ullikene?
Kuidas kujutada ette inimest, kellel puudub kahetsustunne? Aga mis siin ette kujutada – elu ju pakub näiteid neist, kes usuvad, et nad on kõikjal ja kõiges toiminud õigesti. Kas pole neid liialt palju? Ja kas mitte sellepärast ei anna loodus meile märku: inimesed, ärge pidage oma tegusid üleliia arukateks!
Oleme ikka vägagi tihti ullikesed. Või pehmemalt öeldes need, kes asjadest aru ei saa ning seepärast isegi kahetseda ei mõista. Kahetsus ehk avaks meil ühegi silma. Pilukile. Kuid me ikka ei kahetse, sest siis peaksime end nõrgaks. Tegelikult on kõik sootuks vastupidi.
Tahan uskuda, et igal inimesel on vähemalt üks tuttav – aga see võib ka ta ise olla –, kes on kahetsenud valesti elatud elu pärast. Kes on teinud kellelegi liiga, on olnud ülekohtune, või kes on rikkunud oma ja teiste tervist või oma iseloomu tõttu kaotanud oma õnne, seejuures mürgitanud ühtlasi ka omaste ja oma lähedaste elu…
«Kui ma ei kahetseks oma rumalusi, oma tigedust, valede väärtuste tagaajamist, siis ei oskaks ma kuidagi alustada uut eluetappi,» tunnistas üks tuttav. «Kahetsen rumalust, valet, ülekohut, mõistmatust – ainult nii saan hakata neid maha jätma.»
Kahetsenud olen minagi palju kordi, kuid nii pikalt kui täna pole kahetsuse olemusele mõelnud. Kahetsus on värav, mis avab tee lootusele – uuele ja õigemale elustiilile, elamismoodusele. Värav, mis avaneb ühelt kitsukeselt õuelt tänavale, millel lõppu pole.
Murrame päid juba tuhandeid aastaid, ent me ei tea ikka siiamaani, mis peale jääb: kurjus või headus. Aga mis meile sobiks? Mida tahame? Ülekohut, ebaõiglust kahetsemata ning neid endist välja tõrjuda püüdmata jääb peale ülekohus ja kurjus. Küllap.

 

 

 

Ilmar Vananurm
,
kahetseja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)