Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kaheteistkümnendik Jumala armastust

12.02.2003 | | Rubriik: Jutlus

Mt 20:1–16
Mis on inimese meelest õiglane? Juba päris väike laps näib vastust teadvat, ta on varmas häält tõstma kohe, kui sünnib midagi ebaõiglast. «Sinu tükk on suurem!» – «Aga sinu tükk on jälle parem, sest see on martsipaniroosiga!» «Miks mina pean temast rohkem koristama?» «See pole õiglane, et mina pean alati esimesena pesema minema!» Näib, et õiglustunne on inimese üks tugevamini arenenud tundeid vähemalt seni, kui jutt on teda ennast puudutavast ebaõiglusest.
Võrdõiguslased nõuavad võrdse töö eest võrdset palka soost ja nahavärvist sõltumata. Toimiva majanduse rusikareegliks on, et tasu peab olema võrdeline tehtava töö hulgaga – mitte nagu sotsialismi ajal, kui töökoht ja sissetulek olid tagatud kõigile, ka lakekrantsidele ja muidusööjaile.
Tänane piiblitekst kõneleb aga majaisandast, kes tasus ühtemoodi nii terve päeva tööd rüganuile kui neile, kes alles õhtu hakul viinamäele jõudsid. Kuigi selle tähendamissõna eesmärgiks pole reguleerida majandussuhteid ega pakkuda juhtnööre tööandjaile, kõneleb see ometi hoolivast peremehest, kel on inimesega asja. Too isand ei näe töötajas ainult üht mutrikest masinavärgis, vaid inimest, kes peab elama ja kandma hoolt oma pere eest.
Kõrvalseisjana võiks ju öelda – tore, kui isandal oli nii palju vara, et seda heategevuseks anda ja viletsal järjel olijaile elatiseks pakkuda. Need, kes olid terve päev päikeselõõsas tööd teinud, nii ei arvanud. Nende meelest oli selline tasujagamine selge ebaõiglus. Nähes, et vaevalt tööd teinud said teenari, ootasid nad enamat, aga teenar anti neilegi. Olgugi, et nad said, nagu olid isandaga hommikul kokku leppinud, tegi see neid tigedaks.
«Sellele viimasele tahan ma anda nagu sullegi,» kostis majaisand. Just see on jäänud üheks ristiusu pahanduseks läbi aegade: patused ja tölnerid, kõlvatut elu elanud saavad Jumala käest sama tasu kui korralikud ja lugupeetud kodanikud, kui need, kes terve elu jumalariigi heaks panustanud, truult pühapäeva hommikuti kirikupingis istunud või koguni kantslis seisnud!
Röövel ristipuul ja vaga variser, ustav kirikuline ja endine kaltsakast narkomaan või häbitu varas – kõigile pakub Jumal armu ja igavest elu. Milleks siis vaeva näha? Prassiks ja luuserdaks ka, kui lõpuks tasu ikka sama on?! Nii mõtleb ehk päevapalgal olnu, see suure vaeva nägija.
Niisugune tigedus on arutu. Nendele päikeselõõsas tööd teinutele mõteldes: kas olnuks siis parem seista hommikust saadik kõrvalejäetuna turuplatsil, rusutuna mõttest, et taas veereb õhtusse üks päev, kui perele pole leiba lauale panna, kui pole, mille eest lapsi katta ja kooli saata?
Või mõeldes neile, kes varakult Jumala tööpõllule, Tema viinamäele kutsutud: kas patune elu oleks siis parem? Kas seda me ihaldaks, kas seda peaksime paremaks tööst ja vaevanägemisest Issanda viinamäel? Ega me ometi kadedad ole, et nood hilised tulijad kauem patust ja mõttetut elu elada said?!
Varavalges palgatud töötegijatega sõlmis majaisand lepingu – päevapalgaks oli üks teenar. Kolmandal tunnil värvatutele lubas isand anda, mis iganes õiglane on. Järgmistele ei lubanud isand muud kui tööle minna. Nad oli sellegi üle rõõmsad, sest parem pool muna kui tühi koor – vähemalt pole päev täiesti tühja läinud. Lepingu täitjad said tasu vastavalt lepingule. Nurinat poleks tohtinud olla. Need, kellega lepingut polnud, said tasu isanda armust.
Inimlikul mõtlemisel meeldiks suhelda Jumalaga just lepingulistel alustel: mina sulle, sina mulle. Mina elan head ja õiget elu, sina, Jumal, tasud mulle selle eest oma õnnistustega – ja ära püüagi tasumata jätta, sest muidu ma ütlen, et sind polegi. Kui me aga oma patu ära tunneme, siis teame, et ei suuda iial lepingu sätteid täita – ainus, mille oma eluga korralikult välja oleme teeninud, on surm, sest «patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Jeesuses Kristuses» (Rm 6:23).
Käsuõigusel põhinev arusaam Jumala õigusest kõneleb Jumalast kui õiglasest kohtunikust, kes annab igaühele seda, mis tollele vastavalt tema teenetele kuulub. Jumal oma armastuses ei anna aga inimesele seda, mis kõige korra kohaselt talle kuulub, vaid paneb inimese patu oma Poja peale, inimesele kingib aga oma Poja õiguse.
Nõnda, ootamatu armu osaliseks saanutena, võime olla jätkuvalt tänulikud, et Issand on meid kutsunud, olgu siis varavalges või poole päeva ehk poole elu pealt. Siis ei mõtle me enam, hambad ristis, õhtul kätteantavale palgale, vaid oleme rõõmsad, et meie tühine elu on möödas. Me võime olla armulise Issanda teenijad – saagu siis tööpäeva lõpus, mis saama peab.
Põhimõtteliselt võinuks majaisand tööpäeva lõpus maksta viimastele tulijatel ka 1/12 teenarist. Selline münt oli reaalselt olemas ning kandis nimetust pondion. Kuid pole olemas sellist asja nagu ühte kaheteistkümnendikku Jumala armastusest. Aamen.
Annika Sipos, Tartu Pauluse koguduse õpetaja kt

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)