Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kaheteistkümne tunniga kaksteist kogudust

29.03.2019 | | Rubriik: Kirikuelu

Järva-Jaanis ütleb piiskopile tere tulemast õpetaja, assessor Katrin-Helena Melder.

Kaksteist kogudust kaheksa tunniga – selline oli piiskop Tiit Salumäe algne plaan, kui ta emakeelepäeval, 14. märtsil otsustas külastada Järva praostkonna kõiki kogudusi. Tõe huvides tuleb märkida, et planeeritud ajaga hakkama siiski ei saada, mistõttu kujunes piiskopi tööpäev tunde pikemaks.

Kui me hommikul Haapsalu pastoraadist lahkusime, oli kell just seitsmendat hommikutundi löönud. Sisestades navigaatoriseadmesse soovitud sihtkoha, saame kinnitust, et teekond Vahastusse peaks võtma tund ja nelikümmend üheksa minutit. Täpselt sama ajalise kalkulatsiooni oli teinud ka Järva praostkonna praost Teet Hanschmidt, kui ta piiskopi visiidipäeva jaoks ajaplaani koostas.
Uurides praosti agendat, ilmneb, et selle järgi on ette nähtud igas koguduses vaid 20-minutiline peatus. Nii praosti teenitavas Türi koguduses, kus kaetakse kohvilaud, kui ka Järva-Jaanis, kus assessorist pastor loci Katrin-Helena Melder on lubanud lõunalauda kutsuda, kestab kava järgi peatus pool tundi.
Alustame Vahastus
Täpselt kell üheksa on piiskop Salumäe valmis ütlema Vahastu kiriku juures tere hommikust praost Teet Hanschmidtile, kes piiskoppi kogu päeva saadab, Vahastu hooldajaõpetajale Kalle Kõivule ja kohaliku koguduse juhatuse esimehele Andres Murumäele. Saame kuulda, et maapiirkondades takerduvad vajalikud tegemised töökäte puudumise taha.
„Ka hauakaevajad toome mujalt sisse ning matuse korraldamisel peame arvestama, kas ja kunas hauakaevaja saab tulla,“ toob Murumägi elulise näite. Ta on rõõmus, et 100 elanikuga Vahastus on siiani külapood: „Kogudus teeb kauplusega head koostööd. Inimesed saavad poodniku kätte liikmemaksu viia. Kauplus on suhtluspaik, reklaami koht, rohkem nagu klubi.“
Vähem kui poole tunniga jõuame talvistel, kohati päris libedatel metsateedel mõõdukat sõidukiirust hoides Kärusse, kus kiriku ukse teeb lahti ja seletusi jagab juhatuse esimees Elve Sutt. Ka Kärus pole oma õpetajat, teenistusi peab kord kuus praost. Kui vaimulik kaugel, peab kogudus ise eriti tubli olema ning olmeküsimustega hakkama saama.
„Oleme koguduse maad vahetanud metsa vastu, sest metsaga saab natuke raha teenida. Egas ainult liikmeannetustega midagi ära tee,“ selgitab Sutt heaperemehelikult kirikus ringkäiku tehes. Murekoht number üks on sama mis mujal: inimesed kolivad ära. Kuigi põhikool veel töötab ning on oluline tööandja, on õpilasi aastate jooksul järjest vähemaks jäänud.

Oma õpetaja ootel
Paides kirikut tutvustav juhatuse esimees Aivar-Joel Rikk kinnitab: „Interjööriga on meil nüüd kõik korras ja etteruttavalt võib öelda, et juhatuse otsus välistööde tegemiseks on juba olemas. Eesmärgiks on, et sügiseks saaks kirikule ring peale.“
Kirik näeb tõesti kaunis välja ning on veel möödunud aasta vabariigi aastapäeva jumalateenistusest, millest ka president osa võttis, kaunistatud sinimustvalgete dekoratsioonidega.
Paide koguduse mure – soov saada oma vaimulik – on paraku ühendavaks sooviks mitmele praostkonna kogudusele. Selle üle mõtleb murelikult ka piiskop Salumäe, kelle halduspiirkonnaks Järva on.
Keskmiselt poole tunniga kiriku kohta ei jõua just palju näha, arvestades ilmset tõsiasja, et kunsti- ja kultuuriväärtuste poolest rikkad Järvamaa pühakojad vajaksid pühendumiseks mitte tunde, vaid päevi. Sestap valdab jätkuvalt tunne, et „jutud jäävad pooleli“ ja „no siia tuleks küll kohe-kohe tagasi tulla“.
Ometi on igal pool tajuda siirast rõõmu piiskopi ja praosti visiidist. Aiman, et see ongi Salumäe sügavam motiiv: käia kohal ja võtta ka vähesest kasutada olevast ajast parim. Õhtuhämaruses Aegviitu jõudes leiame lisaks abipraost Tõnu Linnasmäele eest ka koguduse ustavad liikmed, kes selgitavad, et „oleme ootamas kella kolmest saati“.
„Suhtlemine meilitsi on võimalik ning paraku enamasti ka paratamatult vajalik, aga see ei asenda millalgi silmast silma kohtumise väärtust,“ toonitab Salumäe, kui me järjekordsest kirikust järgmisse teel oleme. Ta selgitab, et plaan ühte päeva kõik piirkonna kogudused ära mahutada ei tulene sugugi aja ratsionaalsest kasutusest, vaid soovist jõuda tervikpildini – mis on praostkonna rõõmud ja mured ning mida peaks ja saaks siinse vaimuliku elu tõhustamiseks ette võtta.

Kirik on kogukonna süda
Mis oleks Eestimaa kirikuteta, on retooriline küsimus, mis läbi Järvamaa sõites ikka ja jälle keelele tõuseb. Igas kirikus näidatakse, mis just selle unikaal­seks teeb. Nii jutustab Anna kogudust teeniv emeriitõpetaja Lea Heinaste, et kiriku seinale kinnitatud Vabadussõja autahvlil õnnestus purustamata üle elada ka vaenuajad.
Järva-Peetri pühakoja interjööris pälvib tähelepanu massiivsetes mõõtudes sinimustvalge lipp, mille kinkis kogudusele Eesti Üliõpilaste Selts, sest koguduse õpetaja Ch. W. Beermann (1864–1939) pidas üliõpilasena pidukõne esimese rahvusvärvides lipu pühitsemisel 1884 Otepää kiriklas.
Juba päris pimedas Amblasse jõudes võetakse kiriku interjööri uurides teemaks ka praostkonda tabanud kirikuvargused. 1995. aastal viidi siit kiriku rüüstamise käigus kaasa kahe altari maalid. „Püha õhtusöömaaeg“ saadi siiski varsti kätte, aga see oli üle värvitud ja väiksemaks lõigatud. Vandaalitsemise jäljed on nüüdseks restaureeritud maalil selgelt näha. Imetleme kiriku vanemat altarit, mis on pärit 17. sajandi esimesest poolest.
Üheski kirikus ei jäta piiskop kasutamata võimalust proovida orelit. „Eesti kirikud on kokkuvõttes ikkagi suurepärases seisus. Võrreldes kirikutega Kreekas, Itaalias ja pühal maal. Me ei pea ennast ainult Soome ja Rootsiga võrdlema,“ on piiskop kindel. Enne kirikutetuuri lõpetama jäänud Tapa pühakotta jõudmist sõnastab Salumäe kokkuvõtva hinnangu: „Pilt on ootuspärane. Vaatamata sellele, et tooni annab pastorite põud, kogudused töötavad ning mitte sugugi halvasti. Siin on, kuhu tulla.“
Liina Raudvassar


EELK Järva praostkond

Kogudused: Vahastu, Käru, Türi, Paide, Anna, Järva-Peetri, Koeru, Järva-Jaani, Järva-Madise, Aegviidu, Ambla, Tapa
Teenivad: praost Teet Hanschmidt, abipraost Tõnu Linnasmäe, õpetajad Lea Heinaste (emerituuris), Katrin-Helena Melder (assessor), Kalle Kõiv, Valdo Reimann ning diakonid Jaanus Tammiste ja Tiit Lastik

Pildigalerii:

Paide kirikus on koos piiskopiga kohaliku koguduse juhatuse esimees Aivar-Joel Rikk, praost Teet Hanschmidt ja praostkonna diakon Jaanus Tammiste.
10 x Liina Raudvassar

Piiskop proovib Järva-Madise orelit, „assisteerivad“ diakon Tiit Lastik ja juhatuse esimees Hirvo Rannu.

Kui Andres Murumägi tutvustab Vahastu kogudust, on raske piiskopilgi tõsiseks jääda.

järva_Ambla altar

Ambla kiriku vana altar pärineb 17. sajandist.

Järva-Peetri kroonlühter oli filmi „Tõde ja õigus“ võteteks laenatud Järva-Madise kirikusse.

Anna kirikus on mälestustahvel Vabadussõja sangaritele, mis säilis ka Nõukogude okupatsiooni ajal.

Mälestuskivi praost Harald Merele ja Valve Kleinile Türi kirikuaias.

järva_Käru uks

Käru kiriku uks on kutsuvalt valla.

järva_Vahastu kirik

Vahastu kirik on külakogukonna keskus.

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)