Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Kahe riigi kodanik

03.11.2021 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Aeg-ajalt kuuleme väidet, et Eestis on riik ja kirik omavahel lahus. Tegelikult ei ole meie maal riigikirikut, kuid riik ja kirik teevad siiski koostööd ning ei peaks olema omavahel konkurendid, kuna kuulekus Jumala ja ilmaliku võimu ees on täiesti erineva taseme küsimused. Riigivõimu esindajal on õigus nõuda talle kuuluvat: makse, tolli, seaduste täitmist, aga Jumalale tuleb anda üle kogu inimene. Inimene on Jumala „raha“, kellele Jumal on talletanud oma näo. Seepärast kuulub inimese elu tervenisti Jumalale kui tema Loojale.

See teineteisega paralleelne seisukoht saab veelgi selgemaks, kui asetame selle Jeesuse laiema kuulutuse võtmesse. Maise võimu kasutajad kuuluvad Jumala vanasse maailmakorda. Nii nagu ütleb apostel Paulus, on neil teatud õigused ja kohustused: „Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud“ (Rm 13:1). Võimule tuleb kuuletuda, ka siis kui see ei oleks vaga ja jumalakartlik. Ka kristlased kuuluvad sellesse Jumala vanasse maailma. Aga samaaegselt on nad Jeesuse jüngrite ja tema kogudusena Jumala tuleva maailma kodanikud. Kui aga valitseja ületab volitusi ja seab end nagu Jumala enda kohale, peab kristlane kuulama rohkem Jumalat kui inimest.

Kui oleme viimase saja aasta jooksul vabanenud mitmest hirmuvalitsejast, äratavad üha uued inimõiguste jalge alla tallamised küsimuse usu ja südametunnistuse vabadusest. On lihtne öelda: saagu keiser enda oma, aga ei rohkem, aga ideoloogiatest kantud võimud ei pruugi sellega piirduda. Ristiinimese aluspõhimõtteks jääb sellistes olukordades see, et ta on kahe riigi kodanik. Apostel ütleb Filipi kirjas: „Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust“ (Fl 3:20).

Anti Toplaan

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)