Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kahe piiskopisaua sünnilugu

09.07.2015 | | Rubriik: Kirikuelu

EELK Lõuna piirkonna piiskop Joel Luhamets sauaga, mis kannab Tartu linna nimipühakute Peetruse ja Pauluse sümboleid mõõka ja võtit. Rein Toom

Kui Kursi kiriku kellamees Jüri Pere 6. augustil 2005 õe sünnipäevalt koju jõudis, olid teed ja tänavad oksarisu täis. Sooja augusti heitlik ilm oli pargipuid korralikult sakutanud ning ühe jämedama vahtraoksa pastoraadi aida katusele heitnud. Sealt Jüri selle koristustööde käigus maha lükkas ja kuuri alla vedas. Katus tuli muidugi parandada.
Oksa loovutanud vaher kasvab aga edasi. Murdunud vahtraoks kuivas pastoraadi kuuri all 2014. aastani, mil Jüri Pere ja Raimu Niilo selle viimase talus Tõrve külas planguks lõikasid. Lõikajad pidasid oksa ekslikult saarepuuks, sest tormimurrust sai kuuri alla erinevaid puid. «Oli saart, oli kuuske, oli vahtrapuud …» meenutab Jüri.
Kursi koguduse juhatuse esimees on 43aastane puusepp Meelis Amur. Kui ma tänavu jaanuari lõpul küsisin, kas ta piiskopisauasid teeb, oli Meelis tänulik vastutusrikka ülesande eest.
Meelis elab Pikknurme külas koos abikaasa ja kahe tütrega. Oti talu maadel jalutavad kümmekond hobust, õue serval asub Meelise töökoda, mõned sammud edasi on talu surnuaed, kus puhkavad nii Meelise isa, vanaisa kui ka surnuaia rajanud vanavanaisa Johannes Amor. Teiste seas on Oti talu surnuaiale maetud ka Johannese õemees prohvet Karl Reits.
Puu peab korralikult kuivama, enne kui sellest saua võib teha. Aega on liiga vähe, et selle tarvis Reitsi haualt puud langetada. Meelis vaatas töökojas ringi, mida seal leidub. Kohe ei jäänud silma mõnd sobivat pärna ega toomingat.
Samal ajal ootas väljavahetamist Kursi pastoraadi kaevu lagunenud kaas. Meelis läks koos sulasega kiriku kuuri alt materjali tooma. Kirill on noor mees, aga tšetšeenile kohase habemega. Vaatas teine pastoraadi kuuri all ringi, et näe, kaseplank, ja tõi Otile kaasa. Kui Meelis materjali nägi, ei olnud see kask ega saarepuu, vaid hoopis vaher, kiriku lähedal kasvanud vaher – see sobib.

***
Agur Ints (40) teeb Tartus kõrge kvaliteediga käsitööd: nikerdab vappe ja erikujulisi käsipuid, taastab ornamente ja valmistab koopiaid puitdetailidest. Tal on nii kunstnikusilma kui -kätt. Kui esialgu oli mõttes kasutada saua valmistamisel kaske ja haavapuud, poetas Agur, et tema maltsa ei lõika.
Vaher on seevastu meie kodumaine väärispuu ja tunnustavaid sõnu ütles Agur kreegi kohta, mis on ilusa tekstuuriga väga tugev viljapuu. Hoolega valisid Meelis ja Agur sobiva materjali, sest püha asja tegemine on nagu ikoonimaal – samal ajal töö ja palve. Nii on ka piiskopisauad südamega tehtud, usklike meeste kätetöö.
9. veebruaril olid kavandid valmis ning Agur ja Meelis Joel Luhametsa kabinetis. Piiskop electus katsus proovitükke, uuris kavandeid ja täpsustas detaile. Rõõmus lootus säras kõigi meeste silmis.

* * *
Väike katsetus, ja asi selge – kuivalt ei saa vahtraplanku painutada. Ka hiljem tegi Meelis kõik etapid proovitükkidega läbi, sest materjali oli vähe ja eksimise võimalust ei olnud. Meelis keevitas valmis rakised ja pani aurukapi käima. «See on nagu kaalika keetmine,» kirjeldab ta protsessi, mille käigus plangust lõigatud 7 mm paksused liistud, korraga 10–15 tükki, aurukapis pehmeks said.
Samal ajal olid rakised bullerjani peal soojas, et liistud liiga ruttu maha ei jahtuks. sajakraadine puit kuivab ju kiiresti. Painutada tuli kahes suunas: suurem kumerus ja selle väike ots. See on tunduvalt keerulisem kui ainult ühtepidi painutamine. Rakiseid tegi Meelis kaks tükki, et oleks võimalik kahte piiskopisaua paralleelselt valmistada.
Ükshaaval võttis Meelis liiste välja aurukapist ja surus need järgemööda rakisele üksteise peale. Kord painutas kiiremini, kord aeglasemalt, proovis ja katsetas, suurem osa läks ikka katki. Need, mis terveks jäid, surus ta pitskruvidega kokku ja pani kuivama. Nädal aega kuivasid. See on pikk periood olukorras, kui kell tiksub ja tähtaeg läheneb. Suhteliselt külmad kevadilmad ei soodustanud kuivamist. Pakis kokkusurutuna kuivavad liistud nagunii aeglasemalt kui ükshaaval.
Kui nädal möödas, võttis Meelis kruvid lahti ja liimis liistud kokku. PVAga saab kõige peenema liimijoone. Aga PVA on märg. Nii ei saanud seda ajapuudusel kasutada. Seevastu polüuretaanliim võtab vajaliku niiskuse õhust. «Oli ikka paras mäkerdamine,» meenutab Meelis painutatud sauaotsa kokkuliimimist. Ja jälle kuivama. Ta hingas kergendatult, kui korda olid läinud nii painutamine kui liimimine.

* * *
Nüüd asus Põltsamaal tööle treial Silver Maidla. Kuna piiskopid reisivad palju, siis selleks, et saua oleks kergem kaasas kanda, koosneb see kolmest järgust, mis on omavahel ühendatud messingist kinnitustega. Need kaheksa keermega detaili valmisid Maidla käe all. Kokkupanduna meenutavad need saua peal sõrmuseid.
Et Agur Ints oma käte ja peitliga tööle võiks asuda, tegi Meelis talle roosakende toorikud. Kummagi saua kumeruses on roosaken ja selle sees vapi element: Haapsalu piiskopi saual kotkas, Tartu omal mõõk ja võti. Kui piiskop hoiab saua paremas käes ja kumerus on suunatud ettepoole, siis piiskopi poolt vaadatuna on näha vapi õige kujutis, teisel pool on peegelpilt. Kaunistus on valmistatud Meelise koduõuel kasvanud kreegist, mis on õigesti kuivatatud ja juba toorena lahti lõigatud, sest kreegil on oht lõheneda.
Kogu töö käigus pidas Meelis silmas seda, mida päris karjasekepiga päriselt tehti. Nii on ka piiskopisauad niisugused, mida saab ka loomapidamisel reaalselt kasutada. Näiteks kui kaunistus kumerusest välja lüüa, saab ümber kaela haarates põgenevat lammast kinni pidada. Sauad on päriselt kasutatavad ja kinnitused piisavalt tugevad.
Kui liimitud sau oli valmis, andis Meelis sellele soovitud ümmarguse läbilõike. Treipinki ta ei kasutanud, ka mitte sirgete osade puhul. Pinges puidul on oht, et kiud võivad lahti joosta. Ta töötles puitu piki kiudu ja mitte risti nagu treipingil harjavarsi tehes. Tähelepanelik vaatleja võib märgata, et sau on alt ahenev ning ka ülemine osa ei ole silinder. Meelis ostis sobiva tera, tegi kiire eeltöötluse freesiga ning asus siis käsitsi hööveldama. Töö käis kaabitsaga, käsimootorhöövliga, liivapaberiga. Mõlemad sauad jäid terveks. Iga viperus oleks tähendanud korvamatut ajakulu.
* * *
Kaunistusega roosakent ühendab sauaga kolm kuuli. Nende kinnitamine polegi nii lihtne, nagu pealtnäha paistab. Väljastpoolt puurida pole ilus, sest jäljed jääks näha. Nii ühendab roosakent sauaga kolm terastihvti. Igale tihvtile on peale liimitud kaks poolkera, mis moodustavadki kuuli ja hoiavad ka tihvti paigas.
Selleks valmistas Meelis jälle rakise, puuris läbi rakise augud saua sisekülge ja roosakna väliskülge. Rakis oli vajalik, et augud oleks õigetel kohtadel ja tihvt nende vahel tõrgeteta liiguks.
Kummalegi sauale kolme 12millimeetrise läbimõõduga kuuli valmistamiseks tegi Meelis kõigepealt vastava läbimõõduga lühikesi silindreid. Eeldades, et töö käigus tekib praaki, tegi ta 30 tükki. Need liimis ta lauaklapile, paber vahele, et silindritest poolkerad teha. Liimimine oli vajalik, sest väikseid detaile on raske sõrmede vahel töödelda.
Iga poolkera lame külg sai tihvti jaoks väikese kraavi. Praaki tuli tõesti. Valmis kuule jäi üle ainult üks ja seegi läks montaaži ajal kaduma. Kuulid liimis Meelis kokku saua üleandmise eelõhtul ja otsis siis jälle liimi, mis küllalt ruttu kuivaks.
Et vahtrapuu kreegiga kokku sobiks, tuli sellele õiget tooni anda. Kõigepealt peits, siis toonvaha, lõpuks poleerimine, ka messingist «sõrmuste» poleerimine. Meelise arvates sai viimistlus roosavõitu ja hele, aga rohkem polnud aega katsetada.
28. aprillil oli Pärnus kirikukogu, mille jumalateenistusel sauad pühitseti. Meelis Amur andis seal töö isiklikult üle. Kuna vutlari valmistamiseks polnud enam aega, on sauad pakitud Hiiumaa lambanahka. «Karjasel peab ju olema ikka lambanahk külje all,» ütleb Meelis, naeratus näol, ja vaatab Kursi pastoraadi veranda aknast välja, kus kasvab edasi vahtrapuu.
Kristjan Luhamets

Keskaja kirikus kuulusid piiskopi atribuutikasse vasakus käes hoitav piiskopi- ehk karjasesau (baculus pastoralis) ja mitra (ka infula). Vanim dokumenteeritud teade piiskopisauast on pärit Hispaaniast, Toledo IV kirikukogult aastast 633. /…/
12. sajandil polnud piiskopisaual veel kindlat ühtset tüüpkuju, kuigi kõvera otsaga tüüp võis juba siis domineerida T-täheliste ja nupukujuliste sauade hulgas. Keerdpäine ja elu sümboliseerivate võrsepungadega kaunistatud tüüpmudel kinnistus lõplikult alles 15. sajandil.
Allikas: Riho Saard

Kaasaegne sauameister Meelis Amur, kes tegi sauad piiskoppidele. Kristjan Luhamets

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)