Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kahe katedraali muusika

06.04.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Ilus ja pilkupüüdev pealkiri ühe kontserdi jaoks, eks ole? Just nii kutsuski oma 19. märtsil Tallinna Püha Vaimu kirikus aset leidnud kontserdile ansambel Vexilla Regis.

Tekkis muidugi kohe küsimus, et mis katedraalid need siis on. Seda näitas kava: Johannes Kappel ja õigeusu kirikulaulud. Niisiis luterliku ja õigeuskliku katedraali muusika. Luterliku ansambli esituses. Kuidas luterlik kirikumuusika luterlaste esituses kõlab, võib ette kujutada, aga õigeusklik?

Vexilla Regis laulis aasta tagasi spirituaale ja vanemat kirikumuusikat, Palestrina-aegset. Muidugi on neegrimuusika keevat temperamenti meiesugusel põhjamaalasel raske tabada ja nii tulidki paremini välja just hingelisemad laulud.

Vene kirikumuusikal on omad iseärasused: võlvides kaikuv täiskõlaline forte ja sügavad bassid, eelistatult oktavistid. Isegi piano on kuidagi massiivse kõlaga. Kas väike noortest luterlikest häältest koosnev ansambel, kes hiilgab just oma läbipaistvusega, suudab midagi sellesarnast tabada?

Peab ütlema, et vene kirikumuusika kõlas Vexilla Regise esituses korrektselt, laulutehniliselt ei jäänud midagi puudu, iga noot oli omal kohal. Sisuline lähenemine oli aga mitte õigeusklik, vaid luterlik. See tähendab – mitte mingisugust venehingelikku avatust ega spontaanset musitseerimist. Iga tekstis olev mõte läks läbi sordiini, vaoshoituse. Ka kiituslaulud (Kreeka viisid «Kiida, mu hing, Issandat» ja «Kiitke Issanda nime»). Julgele fortele vaatamata jäi lüüriliseks ka Bortnjanski «Püha».

Küll sobisid vaoshoitud tunded kirikuviisidele «Oh Jeesus Kristus» ja «Vaga Siimeoni palve». Ilusa kunstipärase esituse leidis Bortnjanski «Pühad haavad».

Niisiis – õigeusklik muusika läbi luterliku maailmavaate. Kas selline lähenemine on vastuvõetav? Maitse asi. Mina kuulasin küll huviga. Nii mõnigi detail ja häälejoonis tuli reljeefsemalt välja kui õigeusu koori esituses, nii mõnigi mõte sai selgema varjundi, lähedasema, arusaadavama. Võib-olla ongi õigem mitte püüda jäljendada meie olemusele võõraid esitamistavasid? Tähtis on, et muusikas peituv jumalik mõte kuulajani jõuab.

Oleks imelik, kui Johannes Kappeli laulude tõlgitsemine tekitanuks probleeme. Selleks on Vexilla Regis liiga kogenud. Oma maa muusika noorte hästiseatud häältega lihtsalt peab hästi välja tulema. Pealegi polnud need laulud tehniliselt rasked. Nõudsid peaasjalikult palvemeeleolusse sisseelamist («Palveõndsus», «Oh luba mind vaikses palves», «Palve») ja seda ka tehti. Vahest laulus «Pime on rada» nõudnuks muusika kohati suuremat tunglevust.

Juhatas seda väikest ansamblit ja esines ka paari palvemeeleolusse hästisobiva orelipalaga (Kappeli adagio c-moll «Sonaadist» ja Pärdi «Trivium» I, II) Piret Aidulo. Ei tea, kuidas ta oma randmetehnika dirigente nii kadedakstegevalt täiuslikuks on suutnud lihvida?

Mati Märtin

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)