Kaermate pere muusika kõlab hästi

19.12.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Muusika viis kokku Algur Kaerma ja tema naise Maili, nad laulsid koos Saaremaal Kihelkonna kiriku kooris. Oli kaheksakümnendate algus. Muusika on ennegi inimesi lähendanud, et pikaks ajaks kokku liita. Vaimuliku muusika mõju ulatub eriti sügavale.

Image
Kus on, sinna antakse juurde. Vasakult: roosa salliga Ardoni neiu Eerika  miniakandidaat perre, Ardon, Margus, Katri, Anne-Liis, isa ja ema. Ees paremalt Richard, Mattias ja Mirjam. Foto: erakogu

Nüüd, kus nad on olnud abielus üle kahekümne aasta ja peres on kokku seitse last, tahaks väga küsida, mis on vaimulikus abielus teisiti kui ilmalikus. Seda enam, et statistika järgi pea pooled abielud – enamasti siis ilmalikud – lahutatakse ja uus, valmiv Eesti vabariigi perekonnaseadus on keskendunud mitte pere loomisele, vaid vara jagamisele pärast lahutust.

Kristlik abielu «omade» vahel

Algur Kaerma: «Arvatavasti sobiks siinkohal selgituseks kirjakoht, mis ütleb, et võtke kaasa oma rahva hulgast, ärge võtke võõra rahva seast. Abikaasa peaks jagama samu põhimõtteid – kui oled kristlane, siis järelikult kristlikke põhimõtteid. Jumal ei saa inimesi aidata ega koos hoida, raskustest üle aidata, kui ollakse eri meelt. Tõotusele altari ees eelneb ikkagi ka abielluja omapoolne tõotus ja siis palve Tema poole, et Ta aitaks ühisel eluteel. Paljalt omaenese tarkuse ja tahtmisega ei saagi inimene hakkama nii raske ülesandega.»
Maili Kaerma: «Laulatuse püha toimingu juures antakse ülevalt suur abi ja jõud. Kui inimene Jumalasse ei usu ja end Tema toetusesse ei palu, vaid läheb laulatusele vaid pulmapeole välise efekti saamiseks, siis raisatakse altari ees saadud vaimne jõud lihtsalt ära, ta piirdub selle ühe päevaga. Niisama juhuslikus kooselus pole sedagi jõudu. Tähtis on teha otsus koos end Temal juhtida lasta.»
Nad möönavad, et pikas abielus tuleb ikka ette erimeelsust ja keerulisi olukordi, aga siis on väga tähtis järeleandmise kunst. «Tuleb aru saada: kes olen mina, et mul alati õigus peaks olema? Ja veel – et õhtul enne päeva lõppu ja magamaminekut tuleb tingimata leida lepitus.»

Elu muusika saatel

Kaermate pere rõõmsalt sõbralikku õhkkonda jätkub nii pastoraati kui pühapäevastele teenistustele, kus nad kõik koos käivad, ning ümbritsevad inimesed on hakanud seda tajuma ja nautima ning kutsuma neid kogu perega väikestele üritustele koos muusikat tegema. Nii on elu nõudel kujunenud pereansambel. Juhendajaks on ema Maili, kes ise praegu õpib TÜs pedagoogikat. Kirikumuusikat on ta laste kõrvalt jõudnud õppida varem ja sellega olnud tegev ka Tapa kiriku juures.
Ardon (23) mängib saksofoni ja on õppinud ka klaverit, Katri (21) laulab, mängib klaverit ja saksofoni, Margus (19) saadab kitarril ja laulab ning õpib trombooni, Anne-Liis (16) mängib klaverit ning õpib flööti, Richard (14) laulab ja õpib althorni, Mirjam (12) laulab ja õpib klaverit, pesamuna Mattias (6) laulab. Ka ema-isa laulavad mõnikord ansamblis kaasa.
Emal endal pole lastemuusikakoolis olnud võimalik käia, ta on sellest puudust tundnud ja oma lastele püüdnud selle kui anni aegsasti kätte anda. Emarolli mõtestab Maili Kaerma küllalt vastutustundlikult, kuid tugevakäeliselt – pereelu hea rutiin on tema kujundatud. Sel aastal on kõik uut moodi – ses mõttes, et uues asukohas on tekkinud hea kontakt ja usaldus inimestega. Neid on juba kutsutud palju laulma ning muusikat tegema.
«Me võime arutleda selle üle, kui palju vanemad peavad või tohivad laste eest otsustada. Siiski – minule kui vanemale on antud vastutus nende eest, kuni nad saavad ise hakkama ja üldiselt pole meil kunagi olnud ei muusikaõpingutele, töödele ega ühistele ettevõtmistele-kohustustele mingit vastuseisu. Vabadus valida jääb neile igal juhul,» selgitab ema Maili omi põhimõtteid.

Leebelt, kuid kindla põhimõttega

Muidugi mitte alati pole kõigil aega koos esinemas käia, Ardon õpib juba sisekaitseakadeemias ja Katri G. Otsa nim. muusikakoolis, kodus saadakse nädalalõppudel kokku.
Heatahtlikku uudishimu ja lusti suhtlemisest ilmutavad kõik kodakondsed, nii lapsed kui vanad, aga seda, et kord käest libiseks, juba karta ei ole – ema paneb paika, kes millal kuhu läheb, mida teeb, ja vastu ei vaidle mitte keegi.
Kaermate pere on elanud varem Sõrves ja Tapal, teeninud seal kogudusi. Paide on kolmas ühine kodu. Paide pole teab mis kerge paik inimesi koguduseks liita, ta on paljude teede rist, kust on viimastel aastatel läbi käinud mitmed kristliku kallakuga liikumised. Paide kirik oli väga kehvas seisus, eriti põrand vajas uuendamist. Aga ega eelmisedki paigad olnud puhkekohaks.
Algur Kaerma saavutas läbimurde kohalike võimude suhtumises vajadusse kirikut remontida. Sooja huumori ja näiliselt pehme oleku taga oskab ta olla veenev ja järjekindel.
Maili Kaerma on näidanud end töökohal lasteaias kindlameelse kristlasena, õpetanud lastele lihtsaid asju – näiteks söögipalvet ütlema ja tänama ning olnud rasketest kodudest lastele hingehoidajaks, õpetanud, et kui muu enam ei aita, siis aitab palve. «Kui teil on sinepiivia jagu usku, siis…» Oma eeskujuga on ta näidanud inimestele, et see aitab. «Ma olen Jumalalt küll palju abi saanud erilisel viisil ja püüdnud käia Jumala tahtmise järgi seonduvalt ka praeguse tööga siin, mis pole üldse kerge, ega tea, kuidas see on kõrvaltseisjale välja paistnud. Aga ega ma seetõttu küll kellestki kuidagimoodi end paremaks või eriliseks pea,» jutustab ta.

Veel õnnelikke peresid

Kaermate pere laste poole pöördutakse koolis, kui tahetakse küsida kristlike väärtuste kohta või täpsustada, millised ikka täpselt on kümme käsku. Nüüd on neil selle võrra lihtsam, et pere on aina suurem ja toetus vastastikku seda tõhusam. Pere olla tähendab seda, et ollakse palju koos, tehakse ka ühiselt töid ja süüakse ühise laua taga. Enne sööki aga laulavad nad alati väikese salmi.
Lev Tolstoi on öelnud, et kõik õnnelikud perekonnad sarnananevad üksteisega, iga õnnetu perekond on aga õnnetu omamoodi. Jõulusooviks võiks olla, et Kaermate moel õnnelikke peresid tuleks Eestimaale aina juurde.

Juune Holvandus 

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)