Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Kaduvad ja kadumatud aarded

30.05.2018 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Albert Schweitzer (1875–1965), teoloog, misjonär ja Nobeli preemia laureaat, on öelnud, et suurim tunnustus inimesele on, kui saab öelda: „Ta on hea inimene.“ Siit jõuame ka selle pühapäeva mõttekäiguga kaduvatest ja kadumatutest aaretest  ikka usu ja armastuse juurde.
Kaasinimestele suudab teadlikult head soovida ja teha vaid neid armastades. See aga ei nõua enamat ega vähemat kui kõike. Selles mõttes on armastus ja usk sarnased. Kummastki võib inimene luua endale täiusliku, kuid saavutamatu soov­unelma. Nii armastuse kui usu tõelise kogemuseni pole võimalik jõuda mugavustsoonist väljumata.
Aeg-ajalt tahame ikka endale tunnustavalt õlale patsutada ja öelda: „Oled tubli kristlane! Sa tead, mis on tõelised kristlikud väärtused ja oled õigesti mõistnud, mis on õige ja mis vale.“ Aga oh häda ja viletsust! Nii võime kergesti saada variserideks, kellel ajalik tunnustus juba käes, aga taevast au pole lootagi.
Jeesus, keda pilgati tölnerite ja patustega läbikäimise pärast, ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!“ (Mt 16:24)
Kristuse järgimise eelduseks on enesekesksusest loobumine. Kui oleme armastuse nimel valmis lahti ütlema enda või teiste poolt kaasinimeste suhtes kujundatud eelarvamustest, on meil lootust õppida neid nägema Kristuse halastuse valguses. Kadumatu varandus on Jumala armastus, mis meid on vabastanud patu ja hukkamõistu meelevallast.
Mart Salumäe

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)