Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Kaduvad ja kadumatud aarded

06.06.2012 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Eesti ühiskond on muutunud üha enam materiaalseid väärtusi hindavaks. Vahel tekib küsimus, kas meie omame asju enda ümber või omavad asjad hoopis meid. Laenuga ostetud korter, auto, arvuti või telefon võivad meid väga tugevalt siduda. Samas ükski neist asjadest ei anna inimesele midagi erilist ja ainulaadset juurde. Küllaltki lühikese ajaga on arvutid, telefonid ja kodutehnika, mis kalli raha eest soetatud, juba tehniliselt nii vananenud, et nad tuleb vahetada uute vastu välja. Nii võib inimene sattuda kergesti asjade hankimise ringkäiku, võttes üha uuesti ja uuesti laenu ning nähes vaeva selle maksmisega.
Ükski selline asi ei saa teha inimest õnnelikuks. Kui need asjad valmistavadki meile rõõmu, siis ainult lühikest aega. Kõigil saabub kord hetk, mil peab sellest maailmast lahkuma, midagi endaga kaasa võtta siis aga ei saa. Maine varandus ei päästa, pigem on see siis koormaks, sest Jeesuski ütleb, et rikas läheb taevariiki ränga vaevaga ja kaamelil on hõlpsam minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki (Mt 19:23–24).
Inimese tõeline varandus on tema õige elu ja head teod. Jumala- ja ligimesearmastus on need väärtused, mis ei hävi, vaid jäävad igavesti püsima. Selles on Kristus meie eeskujuks. Tema oli rikas, kuid sai vaeseks, et meid rikkaks teha.
Kaido Soom

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)