Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Kaduvad ja kadumatud aarded

02.06.2021 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Meie ajalikust omandist, olgu see kuitahes suur, ei ole igavikus palju kasu. Seepärast on tarkus kasutada omandit õigesti meie maise elu päevadel, selleks et see võiks kanda vilja tulevases elus. On maailmavaateline küsimus, kumb on olulisem, kas tulevane elu igavikus või praegune ja käesolev enda vajaduste rahuldamisele suunatud elu. Kui inimene ei usu Jumalat ega igavest elu, siis piirduvad tema plaanid üksnes nähtava maailmaga ja tema teod peegeldavad ka sellest tulenevaid valikuid. Kui me aga arvestame igavikuga, kajastuvad meie käesoleva hetke olemine ja teod otseselt ka tulevases elus. Puu kukub tavaliselt sinna, kuhu poole see on kaldu.

Kogudus ja kirik ei peaks rahulduma üksnes vastuste otsimisega nüüdisaja väljakutsetele, vaid esitama ka ise küsimusi. Kristlaskonna hääl peaks olema selge, ka siis, kui seda kuulda ei soovita, kuna võib sisaldada ajavaimuga mitte kooskõlas olevaid seisukohti. Koguduse ülesanne on seada Kristus kõikide inimsuhete keskmesse. Inimene on rikas, kui ta elab osaduses Jumalaga ja Päästjaga ja arvestab temaga kõigis oma elu valdkondades. Jeesus ei alahinda töötegemist või ühiskondliku tegevuse tähendust. Ta julgustab nii vaeseid kui rikkaid uskuma ainuüksi Jumalat ja elama koos nagu ühe pere liikmed. 

Rikkuste ihaldamine juhib isekusest kasvavatele tegudele, Jumala armastus juhib tema tahte kohasele teenivale elule. Selles on Kristus meie eeskujuks. Tema oli rikas, kuid sai vaeseks, et meie rikkaks saaksime.

Anti Toplaan

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)