Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kadunud poja uus kontekst

09.11.2010 | | Rubriik: Arvamus, Nädala ringvaade

Küllap olete kogenud, et lugude jutustamine on populaarne. Ingliskeelses terminoloogias storyteller on jutuvestja, luiskaja, kes toob oma loo kuulajateni eri viisil. Siinses kontekstis ikka teksti edasiandja kõnelemise kaudu. On ka öeldud, et lugude vestja on narratiivide looja ja vastutab sõnumi eest võrdselt nii loo autori kui vastuvõtjatega.
Et Jeesuse tähendamissõnad on ajas ja ruumis mitmetahulised ja igal ajal omamoodi kõnetavad, sellest rääkisime ka möödunud nädalavahetusel peetud emade ja tütarde laagris Kosel. Rääkisime kadunud poja loost. Ma küll ei tunne ennast väga kindlalt Piibli näitlikustamisel, aga mõte iseenesest, sisseelamine näiteks mõne teise sulase või lugu esitava ja tagarääkiva külamuti rolli mõjus päris teraapiliselt.
Minu kirikusolemine on juba parasjagu nii pikk, et võimaldab vaadata eri põlvkondi, aga ka eri põlvkondade tekstikäsitlusi. Ma ei julge küll teha üldistusi, aga minu tähelepanek on olnud see, et vanem, ka nõukogude ajal kirikutöös vaeva näinud generatsioon kõneles kadunud pojast kui sellest, kes häbematult oma varandusepoole välja nõudis, selle läbi lõi ja siis lõpuks, lootes andestusele, koju pöördus.
Veidi noorem generatsioon hakkas kõnelema kadunud pojast kui sellest, kes kodus tööd rügades oli kindel, et just tema saab oma parema osa ning ei pea enam kellegi teisega arvestama.
Eks me räägime ikka seda, mis meid puudutab.
Tänasel päeval võib vähemalt Eesti oludes kõnelda antud loo puhul ka sellest, et on üldse hea, kui on olemas kodu ja isa, kelle juurde tagasi pöörduda.
Mari Paenurm  

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)